...

Kuidas tekitada huvi...

2011-11-25T11:07:00.000-08:00

Laske lapsukestel Chemicumi tulla,
ütles magistrant, et saada doktoriks.
Lapsed tulid, ta neil rääkis puhast kulda,
pühkis higi näolt ja saigi teaduriks.
(Tulevikuvisioon Jüri Üdi ainetel)
Vajalikud instrumendid, mudilased, tegelased, lahused:

1. 11.Põnn(tm)*, vanus 6 a.

2.Posu vildikaid (vee baasil valmistatud)
3.Filterpaber
4.Atsetooni /dest. vee lahus 4:1 (20 ml atsetooni 5 ml vett
5.Katseklaasid, keeduklaas, petri tass.
6.Lahja nuuskpiirituse lahus; lahja äädikalahus
7.Indikaatorite tilgapudelid (fenoolftaleiin, metüüloranzh, etc)
8.Analüütilised kaalud (täpsus 0.1 mg)

Töö kirjeldus:
a) Kromatograafia algajatele:
Võtke üks põnn(tm) laborisse, andke talle kätte vildikad ning laske filterpaberi peale kindla joone peale täpid teha. Valage keeduklaasi mõne millimeetri jagu lahust (4) ning laske põnnil(tm) täpitatud paber otsapidi keeduklaasi pista. Katke keeduklaas petri tassiga ning vaadake koos kuidas värvid üksteise võidu liikuma hakkavad.
Esialgsed tähelepanekud: „Oi, must täpp hakkas liikuma ja seal on punane värrv ka, ja ordranš ja nüüd läks ülemine ots lillaks...musta värdrvi ei olegi enam. Must vildikas ei olegi ainult must“
„Rrdroheline täpp läks kollaseks ja siniseks!“
(Vedelik hakkab mööda paberit üles liikuma kapillaarjõu mõjul ning hakkab värvitäppe üles lahustama. Värvi komponendid liiguvad koos vedelikuga ülespoole aga erineva kiirusega, kuna nende füüsikalis-keemilised omadused : seostumine paberiga ja tahtmine vedelikufrondiga ülespoole liikuda, on erineva „tugevusega“, mis tähendab, et komponendid muutuvad nähtavaks)

Järeldused : krdromatogrdhraahvia** on lihtne
Liikuvad värvid nägid välja umbes sellised, nagu blogi alguses

b) Alkalimeetria algajatele
Valage viide katseklaasi natuke äädikat ja viide katseklaasi nuuskpiiritust. Andke põnnile (tm) kätte rida tilgapudeleid ning laske tal panna iga indikaatorilahust nii happesse kui alusesse. Jälgige reaktsioone katseklaasis ja põnni(tm) näol, kui kaks värvitut vedelikku muutuvad katseklaasis segunedes roosaks(fenoolftaleiin + nuuskpiiritus) ning sama indikaatorilahust äädikale lisades ei juhtu midagi.
„ooooooohhh! Näääee“
Ulata põnnile(tm) sõnatult äädikalahuse pudel ja lase tal seda sinnasamma katseklaasi valada. (Äädikhape neutraliseerib nuuskpiirituse ja roosa lahus muutub uuesti värvituks)
„Oi! Nääääe!“
Edasise katseseeria teostas põnn juba iseseisvalt, aegajalt kommenteerides „Nii, siia juba sai seda üks tilk, paneme sinna ka...näeeee seal läks punaseks siin jäi kollaseks“ (metüüloranzh happes ja aluses)
Põnn(tm) jätkas ka pöördreaktsioonide läbiviimist – olles nuuskpiirituse/indikaatori segu happega neutraliseerinud, haaras ta, ilma igasuguse juhendamiseta, nuuskpiiritust sisaldava pudeli ning läks katseklaaside kallale, kus oli äädika/indikaatori segu.
"Ohohh! läks jälle punaseks!" (30 minutit läks lennates).

Järeldused: Alkalimeetria on põnev.

c) Kaalude kasutamine. Esialgne instrueerimine.

Jõudes järeldusele, et ioontsüklotronresonants- massispektromeeter on võibolla esialgu liialt igav instrument, juhatati põnn(tm) analüütiliste kaalude juurde ja näidati, kuidas kasutada pintsette, et kaalutav ese (vahtplasti tükk) kaaluplaadile asetada. Järgmised 15 minutit oli muretu. Vahtplasti tükid, filterpaber, nätsupakk. Ja millise elegantsi ning pühendumusega neid kaaluplaadile asetati ja sealt ära võeti! Sellist ettevaatlikkust/teadlikkust kohtab vast umbes teise-kolmanda kursuse keemikute juures. (Analüütilised kaalud täpsusega 0.1 mg - Kui te mäletate 1-kopikalist münti, siis see kaalus väidetavalt 1 gramm. Jagage see kopikas kümneks tuhandeks tükiks. Üks selline tükike kaalub 0.1 milligrammi.)

Igatahes. Esimene etapp on edukalt läbitud. Jätkame infrapuna-spektroskoopia rakendamisega ajaloolistel objektidel.

„Tormi, oli sul tore?“ küsib tunnike hiljem teine onu.
„Ja-Ja-Ja“ keksib põnn(tm) mööda kõnniteed, ning jätkab hetke pärast lauluga „Sepapoisid“

*Põnn(tm) ehk õepoeg
** Vanemad keemikud hääldavad seda sõna „Kromatograafia“

PS. Kõik katsed toimusid kontrollitud tingimustes - kasutades tõmbekappi ning ettevaatusabinõusid ja siinkirjutaja valvsat pilku.

French fries a la British Petroleum

2011-10-21T02:31:00.001-07:00

Biodiislist mind huvitavate ühendite väljapesemisel on saaduseks pruunikas ollus, mille lõhn meenutab gurmeerestorani "Kuldne kajakas" ukselt vastulöövat odööri. Friikartuleid ilmselt mõnda aega väga ei söö, pole seda isukest nagu.

Living in the past

2011-10-13T06:00:00.000-07:00

Tunnustatud teadlased on ägedad - ka siis, kui nende SUURTEST avastustest on möödas aastakümneid, võivad nad rahulolevalt mööda ilma ringi käia ning rääkida sellest, kuidas nad oma tulemuseni jõudsid ja kuidas seda tänapäeval rakendatakse (sageli nende enda osalusel).

Ning noored juntsud, nagu mina, kuulavad neid suu ammuli. Vanemad teadlased noogutavad targalt ja nendivad, et mäletavad noid aegu päris hästi.

Tunnustatud rokimehed on ägedad. Ka siis, kui nende SUURTEST lugudest on möödas aastakümneid, võivad nad rahulolevalt mööda ilma ringi käia ja laulda neid samu laule uues töötluses.

Ning noored juntsud, nagu mina, kuulavad neid suu ammuli. Vanad rokipeerud noogutavad targalt ja nendivad, et mäletavad noid aegu päris hästi.

Ian Andersoni kontsert oli võimas! Kuigi võibolla natuke liialt esimestele albumitele (blues/progerock) keskendunud, kuid see pole teps mitte etteheide - "Aqualung"´i kontsertversioon näituseks oli lummav.

Hr. Andersoni kartusel, et J.S.Bachi põrgus ventilaatorina kasutatakse, kuna Jethro Tulli versioon kaunist seltskondlikust tantsust on hoopis jazz ja kõlab NII, pole ilmselt alust. Bach töötles ka teiste inimeste ehk rahva muusikat ning improviseeris, et maa must. W.A. Mozarti 250.ndale sünniaastapäeval arvas hr. Anderson hoopis sedasi.

Hea, rahul. Äkki tuleb Knopfler ka varsti jälle Eestisse.

hatifnatt, muumitroll, lohe

2011-03-29T10:33:00.001-07:00

Masu viljad, varsti meie meditsiinisüsteemis

2010-07-26T07:01:00.000-07:00

Growing medical costs

A man runs into the vet's office carrying his dog, screaming for help.
The vet rushes him back to an examination room and has him
put his dog down on the examination table. The vet examines the
still, limp body and after a few moments, tells the man that his dog,
regrettably, is dead.

The man, clearly agitated and not willing to accept this,
demands a second opinion. The vet goes into the back room and comes
out with a cat and puts the cat down next to the dog's body. The cat
sniffs the body, walks from head to tail, poking and sniffing the dog's
body and finally looks at the vet and meows.

The vet looks at the man and says, "I'm sorry, but the cat
thinks that your dog is dead, too." The man is still unwilling to
accept that his dog is dead. So the vet brings in a black lab, the lab
sniffs the body, walks from head to tail, and finally looks at the vet
and
barks. The vet looks at the man and says, "I'm sorry, but the lab
thinks your dog is dead too."

The man, finally resigned to the diagnosis, thanks the vet
and asks how much he owes. The vet answers, "$650." "$650 to tell
me my dog is dead?" exclaims the man. "Well," the vet replies, "I
would only have charged you $50 for my initial diagnosis. The additional
$600 was for the cat* scan and lab tests."

*CAT-Computed axial tomography - kompuutertomograafia

Helevalge, suur ja ilus - FT-ICR

2010-06-19T10:39:00.000-07:00

See on üks imeline massin ühes imelises majas. Nüüd tuleb välja uurida, mida kõike sellega teha saab. Ja ma viin lähikuudel täide ka oma ammuantud lubaduse, et valgele inimesele arusaadavas keeles saaks ära selgitatud, et mis asi see ikkagi on, millega ma päevade viisi
laboris tegelen.

pildi asukoht: Pildikesi keemiahoonest, prof. Leito silmade läbi.

Päevakohast III

2010-06-04T04:59:00.001-07:00

Nojah, mis sa ikka kostad!

Kujutise asukoht: http://www.phdcomics.com/comics/archive/phd060205s.gif

Kolmas põlvkond ?

2010-05-29T01:14:00.000-07:00

Õepoeg (~5 a.) helistas ning teatas uhkusest väriseva häälega:
"Tõiv, ma oskan "akrüülamiid" öelda!"

Nüüd on vist aeg tutvustada talle elektropihustus-ionisatsiooni
ning tandem-massispektromeetriat. Aga miks ka mitte Fourier´
teisendusega ioontsüklotronresonants massispektromeetriat.

Päevakohast II

2010-05-27T17:21:00.000-07:00

Kuis aeg nii "kiirelt" küll on läind.

pildi asukoht: http://www.phdcomics.com/comics/archive/phd031005s.gif

Päevakohast

2010-05-24T07:18:00.000-07:00

Mulle see koomiks meeldib.

Pildi asukoht:
http://www.phdcomics.com/comics/archive.php?comicid=289

2010-03-15T13:23:00.000-07:00

Prospekt. Nevski oma.

(kujutise asukoht http://www.nscric.nthu.edu.tw/MS/VARIAN%20FT-ICR/HPLC-MS%20MS.html

Sügisõhtu...vend on ära läind (Viiding)

2009-10-22T11:18:00.000-07:00

Chopini nokturnid.

Oad, chianti ja maks.

Ei, pole paha, pole üldse paha.

Suisa hea.

Füüsika

2008-12-04T06:00:00.000-08:00

Huvitav, kas tegemist on teoreetilis-erootilise füüsika õppetooliga?

silver says:
seda osa vist keskkoolis ei võeta läbi, selleks tuleb minna ülikooli, et saada aru, et füüsika on lahe.

2008-04-13T06:11:00.000-07:00

Keemiahoones oli kord kass. Õigemini - kassil olid mõned biokeemikuid, kes teda aegajalt toore maksaga toitsid. Maksa oli vaja mingite retseptor-ligand vastasmõjude uurimiseks ent kass sai suurema osa. Ja eks kass-maks vastasmõjud vajasid ka uurimist - maks kadus ja kassi karv läikis.

Järanud siis kass kesk päikselist kevadpäeva Toomemäe nõlval järjekordset jäätunud maksatükki, kui üks jultunud varesenolk kraadelikul kõnnakul ligi kaatsas ning silmi pilgutades ja nokast sülge luristades kassi jõllitama jäi. Et kass oli ilmselgelt elukogenud ning teadis juba ammu kuldset reeglit "parem jäätunud lihatykk hambus, kui ülbe vares meetrikaugusel" siis ei teinud ta tiivulisest lontrusest yldse välja. Vibutas vaid sabaga ja haukas edasi. Vares manas näole ilme, mis väljendas ülimat ükskõiksust nii kogu maailma kasside kui ka võimalike kõhutäite osas, ja jalutas kehkleval sammul kassi nägemisulatusest välja. Kass volksutas veelkord põlglikult saba.

Varese silmades hakkas hõõguma põrgulik tuluke ning lind otsustas kassi käest lihatyki kätte saada. Hiilis küliskõnnakul kassi selja taha ning virutas nokaga volksuva saba pihta. Kass pööras loomulikult ärritunult ümber ja rehmas käpaga linnu poole... vares keksis naeru puksudes eemale ning kõuts asus uuesti kõhtu täitma. Ja nii see vares tembutas: hiilis ligi, lõi nokaga, üritas kassi end jälitama panna, ent viimase elutarkus oli nii suur, et maksatykist kaugemale kui pool meetrit ta ei läinud. Ja nii ikka uuesti ja uuesti.

Mina istusin keemiahoone akna peal ja lagistasin naerda, kuni kass oli oma söögiportsuga toime tulnud ja rahulikult minema jalutanud. Vares nuhutas pettunult söögiplatsi yle ja kadus vihast vandudes uut noosi otsima.

Sama kevad. Või mõni teine.
Ujula konsumi juures peseb vares end usinaste poriloigus. Kevad on õhus ning härrasmehe ülikond ei tohi tolmune olla. Kui tualett on korda säetud, lendab lind vaatluspostile tänavalaterna otsa. Kraaksub rämeda häälega ning nõuab tähelepanu. Kaks peent preilnat tulevad poest näpus veepudeleid vibutades ja suvekssaledaks-programmi arutades. Siuhh! maandub varesenolk täpselt nende rajale ja jääb kelmi pilguga neidudele otsa vaatama. Vaikus, segadus, jahmatus. Ainult lind näikse täpselt teadvat mida teha - vestlust alustada ja natuke lähemale nihkuda. Tütarlapsed taganevad hirmunult. Vares ajab rinna puhevile ning teeb veel sammukest paar. Neiud muudavad suunda ja yritavad ahistajast mööda pääseda. Vurle ei lase aga asjal nii kergesti käest minna - piiramistehnika on ta oskuslikult omandanud. Paneb aga neidude tee uuesti kinni.
"Issand, kuidas ma kardan!"
"Ui, ma ei salli neid elukaid silmaotsaski!"
Vares hüpleb naiste ymber ja yritab neid ära moosida.
"Mnjah, päevane aeg, proovi nädalalõpul mõnes ööklubis!" mõtlen mina ja irvitan nii, et pean laternapostist tuge otsima.

Lõpuks lasevad neiud daamilikul kapakul jalga ning vares hüpleb neil sabas, ise pahaselt kraaksudes.

Kolmanda välte tähendus igapäevaelus

2008-01-28T23:57:00.000-08:00

Õhtune telefonikõne teemadel haridus ning ülikool

Egle: Huvitav, kumb sõna on parem kas "lõpp" või "ots".

Mina: Ots on ikka parem, see on selline konkreetne. Lõpp, tead seda sõna võib ve-enitada nagu nätsu või kummipaela.

Egle(peale hetkelist vaikimist): Sa siis lõpetad ülikooli, jah?

Mina(valusa ohkega): AI!... See oli valus!

(naer auditooriumis)

Järgnes arutelu, et ots on midagi sellist nagu viimane jupp kõige paremat põdravorsti - vaatad hetke ja siis pistad jupi mõnuga kinni ning lähed metsa ja otsid uue põdra.

Ei lõpeta, oopis otsa teen peale.

Huvitav, kas leidub veel sõnu, mille välde räägib ristivastu sõna tähendusele, mhhhh?

Nostalgia ning ilu

2007-12-13T02:40:00.000-08:00

See on üks maal, mis mulle hirrrrmsasti meeldib... ilmselt seetõttu, et ta mulle Eglet meenutab! Helesinine ja rõõmus.
Autoriks hea sõber, seltsimees och semu Siret Roots. Vat sedapsi.

Iona

2007-11-16T06:07:00.000-08:00

Iona saar, millest me olime kuulnud ühe meid sõidutanud hipi käest, on Šotimaa ajaloos üks olulisemaid kohti. Sealt algas iiri munkade eestvedamisel kristluse levik Hebriididele ja Albioni. Lühike ajalooline kokkuvõte on järgmine. Igiammustel aegadel tunti saart druiidide pesitsuspaigana kuni 563. aastal pKr. maabus Iona saarele Iiri kuningasoost munk Colum Cille ehk Kiriku Tuvi (521-597 pKr), kes hiljem sai tuntuks kui Püha Columba. Püha Columba oli juba Iirimaal olles rajanud mitmeid kloostreid, kuid segastel asjaoludel pidi ta Iirimaalt lahkuma.

Igatahes, tema misjonitöö sai õige hoo sisse just Šotimaa paganlike piktide seas.
Iona saarele saabus ta kaheteistkümne kaaslasega (12 apostlit?) ja asus sinna kloostrit rajama. Millegipärast oli mees veendunud, et saarelt tuleb pagendada lehmad ja naised: “Kus on lehmad, seal on ka naised. Kus on naised, seal on ka pahandused!”. Iona külje all on väike saareke Eilean nam Ban (Naiste saar), kuhu siis saadeti kloostrit ehitada aidanud talupoegade naised, et need ei segaks püha toimingut.
Ega need pühakud pole kunagi päris arusaadavalt käitunud.

Aga Šotimaal on Columba vähemalt sama populaarne kui Püha Patrick Iirimaal. Tema kangelastegudest on kirjutatud omajagu palju jutte, milles on kirjeldatud võitlust deemonitega Iona saarel (vrdl. Püha Patricku võitlus deemonitega Cruachani mäel Iirimaal), vee veiniks muutmist, surnute äratamist ja muidugi paganate ristiusku pööramist kogu Šotimaal. Tubli mees oli... Tema järgija ning Iona kloostri abti Adamnan’i poolt kirjutatud pühaku elulugu on olemas siin : http://www.fordham.edu/halsall/basis/columba-e.html

Paraku olid aga gaeli päritolu munkade misjoni juhtideed mõningal määral vastuolus otse Roomast tulnud misjonäride omadega – varajased keldi mungad suutsid ristiusu inimesteni viia sellisel moel, et vanad uskumused seoti uue religiooniga ning midagi väga olulist inimeste eludes ei muutunud. Keldi kirikus säilis palju jooni, mida peetakse omaseks druiididele ning varajasele kopti kirikule. Ja Columbal ning tema kaaslastel õnnestus tõepoolest päris palju pikti vaimuilma juhtidest druiide leebelt ristiusku pöörata.
Ional lauldakse psalme siiamaani sellisel moel, mis on tuntud vaid ühes kohas veel terves maailmas – Etioopias - kopti kiriku peamises kantsis. Paraku jah, ei olnud Roomale see meeltmööda, 7. sajandil mõistis Whitby sünood keldi kiriku hukka.

Õnneks aga olid läänesaared piisavalt kauge regioon, ning hoolimata Rooma vastuseisust, pidevatest viikingite rünnakutest püsis Keldi kirik Ional kuni 13. sajandini, kui benediktiini ordu rajas sinna oma kloostri. Keldi kirik küll mugandus ajajooksul Rooma missiooni survel natuke, ent säilitas endiselt oma erilised jooned ning suuline pärimus kandus ühtses keldi kogukonnas edasi. 16. sajandi reformatsiooni ning tarastamise käigus pandi keelu alla keldi kirik, lõhuti kogukonnad, ning suuline pärimus hakkas hääbuma. Ent jällegi, läänesaartele ei viitsinud protestandid eriti seilata, sest Britannias endaski jätkus probleeme küllaga, ning väikestes keldi juurtega kogukondades säilis mingi igiammune mälestus headest aegadest. Praegusel ajal on Iona saar üks oluline palverännakute sihtkoht. Ja nagu Santiago de Compostelagi puhul, pole oluline kas sa oled kristlane või mitte.

Ja siinkohal ei saa mina mitte mainimata jätta protestantluse laastavat mõju muidu nii leebele ja sõbralikule keldi rahvafolkloorile. Va protestantlik kirik demoniseeris haldjad ja nende sugulased samal ajal, kui katoliiklus pagendas Sidhe rahva lihtsalt lainealusele maale ning kaks maailma eksisteerisid paralleelselt ning rahulikult edasi ja puutusid aegajalt yksteisele tüngategemise, vastastikuse naisteröövimise või lihtsalt napsivõtmise eesmärgil kokku. (khm, te vabandavad minu emotsionaalsust - nagu Põim eile ütles: "Pole kahtlustki, mis rahvusest su hing on.")

Seda kõike Iona kohta olen ma lugenud nüüd, peale reisi, enne teadsin ma lihtsalt, et ajalooliselt tähtis ning muidu kaunis koht see Iona on.

Kui me Finnphorti sadama juures hommikul üles ärkasime paistis päike, ilm oli soe ja kergelt tuuline. Teisel pool helesinist väina paistis Iona kogu oma ilus kätte – klooster, Dun I mägi, sadam ning meil läks asjade pakkimisega kiireks, et õigel ajal praamile jõuda...

Ma ei tea, mis see oli, aga kui ma peale 15-minutilist praamisõitu Ionale astusin siis toimus minus midagi – oli see saarel valitsev rahu, selle väikese sadama ja ümbritseva looduse ilu või teadmine, et see oli kunagi tähtis religiooni- ja kultuurikeskus – mõneks hetkeks tajusin ma vaid selle saare määratut väge ja ma ütlen ausalt, peaaegu oleksin liigutusest nutma hakanud. Sõnulseletamatu, aga see oli üks ütlemata võimas elamus.

Viskasime oma seljakotid ühte suurde puukonteinerisse, mida üldiselt vist saareelanike postipakkide hoidmiseks kasutatakse, haarasime poest kaasa portsu saiakesi, juustu, sinki ja piima ning läksime saart uurima. Ilm oli vahelduvalt pilvine, sajune, päikesepaisteline. Kuna kloostrisse sissepääs jällegi irmkallis oli meie jaoks, siis piirdusime eemalt imetlemisega ning läksime hoopis üle karjamaa Dun I nõlvadele turnima.

See väike mäeke, mille tipp merepinnast 100 meetrit ülevalpool, on seitse miili pika ja keskeltläbi kaks miili laia Iona kõrgeim punkt. Ah, et milleks oli tarvis sinna üles ronida? Kuulu järgi pidi seal mäe otsas olema Igavese Nooruse Tiik. Ning noored armastajad, nagu meie Eglega oleme, tahtsime kohe kindlustada oma elude lõpuni kestva nooruse. Ja leidsimegi selle tiigi mäe põhjaküljelt kivide vahelt üles. Vesi nägi välja ... ee seisnud ja pruunikas. Eks irvhammas Tõiv mõelnud, et noh, kui siit nüüd lonks võtta siis E.Coli lamba soolestikust võtab äkki kõhu lippama ning natuke tüüfust ja koolerat veel lisaks ja olengi oma elu lõpuni (kuni 1 nädal veel) noor. Aga riskima peab – lonks sai võetud ja silmad kah sama veega pestud, et needki noored ja selged püsiksid.

Tuul keerutas ja vihma tibutas, otsisime ühe tuultele vähemavatud koha vaatega Atlandile ning Iona väinale ja... Päike tuli välja ning Egle võttis võileivameisterdamise enda peale. Ühine lõunaoode cheddari juustust, kohupiimasaiast, singist ja värskest külmast piimast, pluss meretuul ja pastelsetes värvides Atland ning saared kaugel eemal. Aeh.

Müdistasime veel natuke mööda mäge ringi ja jõudsime lõpuks karjamaale tagasi, kus kohalikud rasvasabad meil viisakalt teepealt eest kobisid... kõik peale ühe. Üks pruunikirju lammas seisis harkisjalu keset kuldnokaparve ja seiras meid huvitatult. Surmapõlgavalt trügisin ma Eglest ette, et vaadata, kas see lammas mitte tülinorijast oinas pole. Eip, lihtsalt perekonna must lammas, kes ilmselt lootis meie käest miskit head saada. Nohises ja lõhnas rahulolevalt sõnniku järele, kui teda sügati.

Jalutasime käsikäes Iona edelarannale... Vai-vai, oli see vast üks kaunis koht. Te ju kõik teate merekivikeste komme, eksole. Noh jah, vat nii kirjud need kivid seal olidki, rohelised, kollased, punased, pruunikad... üks huvitavam kui teine. Umbes nagu Nuhkloom ja Kohmloom, kes on alati innukalt valmis oma merekarpide kollektsiooni täiendama, lasime me teineteise käest lahti ja tormasime uudistama nii rannakaljusid, Atlandit kui ka väikeseid kive/kivistisi.

Hüplesin ja ronisin kaljudel, lustisin ja kekslesin ning norisin Ookeaniga tüli, vehkisin vetikaväädiga – Jep, igavene noorus oligi saabunud ja viis mind päris põnnipõlve tagasi. Ja mõjus see Eglele ka, kes samamoodi mööda randa edasi-tagasi sebis, kive taskusse ajas ja aegajalt õndsalt ohkas. Paradiis, ma ütlen!

Aga siis tuli aeg jällegi praamile minna, et õhtuks Craignure lähedale tagasi jõuda. Ma ütlen, selle igavese nooruse juures on ikka mõned puudujäägid ka - Egle istus rannale maha ja üürgas, et tema ei taha Ionalt enam kuhugi minna. Õnneks jonnituur kaua ei kestnud ja lahinal pisaraid ka ei voolanud. Võtsin tal hellalt ümbert kinni ning asusime tagasiteele, Eglel umbkaudu kaks kilo kive ja kivistisi taskus.

Nojah, Finnphort koosneb mõnekümnest majakesest, kell oli vist juba neli õhtul, ning sadama parkimisplats paistis tühi olevat – Ionale nimelt turistid oma autoga ei või minna. Seisime tee ääres ja vaatasime arupidavalt lambaid, kes külavaheteel hulkusid ja kaalusime võimalust neid koormaloomadena rakendada. Tobermory õlletehase kaubavedaja korjas meid aga peale ning viis meid samale ristmikule, kus me eelmiselgi päeval olime olnud. Ise keeras ta ära põhja, et kaubaringi jätkata, enne pistis meile aga pihku kaks pudelit õlut “The Terror of Tobermory”, mis ühe II Maailmasõja aegse karmide meetmete poolest tuntud ja allveelaevade vastast taktitkat õpetava ohvitseri auks oli pruulitud.

Mulli saarel olid veel kaks lossi -Duarti ja Torosay- , mida Egle kindlasti näha tahtis ning päris Craignuresse me välja jõuda ei soovinudki. Tõestust sai asjaolu, et kui inimesed tahavad hääletajat peale võtta, siis nad seda ka teevad. Abielupaar Manchesterist, kelle auto oli TUUBIL täis veinipudeleid, grillimisvarustust ja tont teab mida kõike veel, pidas oma massina kinni ja mõlemad asusid reipalt asju tagaistmelt pagasnikusse kühveldama. Lõbus. Meeldiv. Mõnus. See oli jälle üks vahva sõit läbi Mulli saare. Ja ma tahan sinna tagasi!

Duarti lossi lähedal olevale raielangile põldmarjaväätide vahele lõime me sel õhtul telgi püsti, hirvepullid möirgasid, veidralt sünge kuusk kasvas lagendiku servas... nojah, koht ei olnud just ilus aga peale õhtusööki ja pudelit õlut oli enesetunne juba teisem. See Tobermory õlu oli üks hüva ja siidine rüübe. Proovige kindlasti, kui võimalust on.

Nojah, see tekst kipub jälle pikale venima. Peab ikka ühe jupi veel kirjutama.

Pildid Ionast on olemas vaat siin

Ben Niiviisi!

2007-11-15T07:49:00.000-08:00

Roy jõe ääres järgmisel hommikul ärgates lõmpsasin sisse veel ühe koldreksi ning miskipärast jätsin kohvi joomata. Fort Williamisse jõudes tähendas see seda, et minu pisikesed juhtmed olid omadega totaalselt segamini ning Egle oli püstihädas ühe totaalselt otsutusvõimetu Tõivuga. Sõnaga, paterdasime edasi-tagasi mööda linna ja mina suutsin mõelda vaid kohvist ning mitte Ben Nevisest ja päevaplaanist. Mõmisesin segaselt ja ei tahtnud mitte halligi teha, küsida ega mõelda. Nojah, lõpuks arvas Egle, et sellise mehega on võimatu suhelda ning kohalikust sub-wayst sai ostet paar võileiba ning kohvi. Potsatasime turistiinfokeskuse juurde pingile ning asusime konsumeerima. Jep, kohvisõltuvus on halb asi. Lisaks oli matka jooksul meil mõlemal välja kujunenud ka raskekujuline söömishäire, mis avaldus peamiselt selles, et iga paari tunni takka hakkas kõht kronksu kiskuma ning märku andma, et oleks aeg jälle mängida mängu “täidan-täidan laeva”. Nii et võta kinni, oli see siis kohvisõltuvus või lihtsalt tühi kõht, mis mu otsustusvõimet pärssis. Igatahes, kui ma seal niimoodi mõtisklesin ja kohvi lonksasin, hakkas eluvaim sisse tagasi voolama.

“Kuule, ma mõtlesin siin, et...” hakkasin ma ütlema. Egle vaatas siirast üllatust täis näoga mulle otsa ja hüüatas : “Ohooo!? Sa MÕTLED? See on edasiminek küll!” Jah, mõtlesin, et Ben Nevis on igavene mäemürakas ning seal läheb päev ära ning tark oleks võtta lihtsalt tuba päkk-päkkerite hostelis, pambud sinna jätta ja siis minna mäge vallutama.

Macbackpackers hostelid on kett nö “independent”-hostelitest. Mugav ja mõnus. Lisaks, kui reisieelarve on piisavalt suur, siis saab teha nö jump-on-jump-off tuure mööda Šotimaad. Sõidad aga ühest linnast teise pisikese bussiga ning teekonnal tehakse hulgaliselt pisikesi peatusi erinevate vaatamisväärsuste juures.

Ronisime me selle hosteli juurde Alma Roadil, mina olin jälle reibas nagu kevadine linnuke ning tegutsemistahet täis. Maja oli juba väljastpoolt vaadates selline hubane. Natuke lagunenud ja värvi vajav, aga selline kodune. Astusime sisse, mina oma eufoorias ja lõpuks ometi pidurdusefektist lahtisaanuna ei pannud tähelegi Egle kohkunud ilmet, kui üks karvane ja metsiku välimusega LAV-i kodanik meile kohe ukse peal vastu tuli. Otsisin üles hosteli mänedžeri, kes oli hiigelsuur, muljetavaldava habeme ja lahke näo ning filminäitleja intonatsiooniga mehemürakas ja asusin pabereid täitma. Alumise korruse hetkel tuksis tualettruum väänutas Egle nägu veel kõveramaks. Igatahes, voodikohad kinni pandud, kotid esikusse jäetud kablutasime me edasi Nevise poole. Tee peal jõudis Egle natuke poriseda ööbimistingimuste ja hostelis peatuva kontingendi üle. Mina kehitasin õlgu ja leidsin, et noh, normaalne ju, nad on seal kõik päkkpäkkerid ja matkajad ja muidu kihvtid tegelased, ja mis sellest natuke halvas korras kemmergust ikka.

Glen Nevise (ehk Nevise jõeoru) ja Ben Nevise kirjeldamiseks pole lihtsalt sõnu. See oli midagi enneolematut. Kogu matk mäe jalamilt tippu ja tagasi on kokku umbes 16 km. ning normaalses tempos kulub selleks 5-6 tundi. Väikses seljakotis halvaa ning pähklid, veepudelid, lisariided ja vihmakeep Alustame!

Egle oli tiba tõbine- mingi jama põskkoobastega, aga kangekaelne nagu tema on – kasvõi suren siia mäe peale, aga üles mina pean saama, või umbes nii.

Esimene pool tõusust läheb üles mööda Meall an t-Suidhe nõlva, kuni umbes 700 m kõrgusel asuva järveni. Vastutulijad jõudsid meid hoiatada, et juba järve juures on kole külm. Tuhkagi! Täitsa soe oli. Päike siras üleval taevas, Nevise tipp oli küll paksus udus, aga me olime väga veendunud, et üles jõudes on taevas klaar.

Vaikselt tuli küll riidekihte lisada, aga midagi väga hullu küll ei olnud.

Olgu vanajumal õnnistatud selle eest, et Šotimaal mägedes veest puudust ei tule. Mägiojad, mis karjamaadest kõrgemal, on puhta ja absoluutselt joogikõlbuliku veega. Kummalisel kombel ei ole selles turbasamblas filtreeritud veel enamasti ka mingit värvi või kibedat kõrvalmaitset, mis humiinhapetele viitaks. Maitse puhas ja mõnus ja karge!

Kui rada keerab Meall an t-Suidhe pealt Ben Nevisele, siis hakkab järjest enam nägema Glen Nevist ning see vaade pilvede vahelt piiluva päikese valguses on kaunis. Ahh. Vaadake pilte, mis ma siin ikka seletan. Pegasus lonkab hetkel.

Vahepeal kirjutamisest ja muust elust tekkinud pauside ajal olen ma siin, Eestis, lugenud läbi austria antropoloog/etnograafi/geoloogi ja mägironija Herbert Tichy raamatu tõusust 8200 meetrisele mäele Cho Oyo’le. Ja sarnased tundmused, mida seal on kirjeldatud, tabasid mind juba Ben Lomondil ja hiljem ka Ben Nevisel. Olgugi, et need “pisikesed” Šotimaa mäed on parajad pärastlõunaseks jalutuskäiguks, siis ikkagi – isegi, kui inimene on seltskonnaga seal nõlvadel turnimas on peamiseks mõtteks ikkagi see, et saaks nüüd ühe jala teise ette tõstetud, tuleks nüüd iseendaga toime, läheks aga edasi- seltskondlikuks vestluseks ja muidu lõõbiks vähemasti ülesminekul eriti jõudu ei jää. Jah, vahepeal, kui väsimus hakkab võimust võtma siis peatun hetkeks ja vaatan oma kalli kaaslase poole, kes rühkides ja puhkides minu poole liigub, vaatan talle särava, natuke uuriva pilguga otsa, et kuidas ta toime tuleb, ning siis astun jälle edasi. Ning jääb mägi ja mina. Astun, astun, astun.

Ülespoole me sik-sakitasime ja tundsime muret, et kas me ikka tippu välja jõuame, ajaline piirang oli peal ning pimedas mäe peale ei tahtnud kuidagi jääda. Olgu öeldud, et Ben Nevise absoluutse ja suhtelise kõrguse vahe on vaid mõnikümmend meetrit. Nii et tõusu oligi sama palju kui Nevise absoluutseks kõrguseks kaartidel märgitud – 1341 meetrit. Ben Nevise nimele on palju tõlgendusi antud : Beinn neanh beathais –mägi, mille tipp on taevas, Beinn Nibheis – mürgine mägi, Beinn neamheis – hirmuäratav mägi…jne.

Üks kena komme mägedes jalutades, mis juba Lomondil oli kõrva jäänud on see, et vastutulijad tervitavad sind rõõmsalt, “Hi there”, “Hello” ja nii edasi – alati. Väga meeldiv- ei pea hakkama küsima, et “te väga vabandavad minu, aga kas te saaksite mulle öelda kui palju maad veel tippu on?” Sellesama “Hi there”-iga on alustus vestluseks sisuliselt tehtud. Viisteist-kakskümmend minutit veel tipuni? Suurepärane!

Tegime ära. Ronisime tippu. Tipp oli ikkagi paraku pilvedes, aga vähemalt nägime me lume ära. Nevise põhjakülg on kuuesaja meetri sügavune kuristik. Ja seal ühel kaljueendil oli üks pi-isike lumelapp näha. Ja seal tipus oli külm, niiske, tuuline ning väga kaua seal passida ei tahtnud. Aga sugu tola võis teha mäe peal sellegipoolest. Näiteks halvaad süüa! Ja pildistada ja poseerida, ja vinge tuule sisse halvaa ümbrispaberi ära kaotada. Kadus sunnik põhjapoolsesse kuristikku ja, nagu isegi arvata võite, ei läinud ma talle sinna teps mitte järele. Ökoloogiline vandalismiakt, võtan omaks.

Umbes kümme minutit olime me mäest laskunud, kui järsku puhus tuul enamiku mäest pilvedest puhtaks, vaid kõrgeim tipp jäi veel hämusse, ning siis avanes Vaade. Carn Dearg’i hammas, mida polnud üles ronides nähagi. Glen Nevis, päikesepaistes... Daamid ja härrad, selliste hetkede nimel tasub elada. Alla lontsides jõudsime me järele kahele ameerika matkajale, kes meie suureks lustiks ja rõõmuks olid üritanud samuti vallutada mäge 20 kilose seljakotiga... umbes 500 meetri järel oli neil võhm otsa saanud ning kott oli jäänud mäenõlvale peremehi ootama, kes otsustasid vähe kergema vastupanu teed minna ning ilma täisvarustuseta mäkke ronida. Tuletan meelde, et meie olime üritanud Ben Lomondit seljakottidega vallutada, mis lõppes väikese läbikukkumisega. Allatulek oli vähemasti sama väsitav kui ülesminek, aga rahulolu iseendaga oli see, mis valutavaid jalgu leevendas ning laulujoru huultele tõi.

Teel tagasi Fort Williamisse sattusime me yhes metsatukas õõvastavasse kohta. “Kaisuloomade kalmistu III” – kogu metsaalune oli täis karvaseid, roosasid, neoonrohelisi kaisuloomi, kes olid sinna mingil teadmata eesmärgil jäetud. Võigas koht.

Kogu Fort Williamisse tagasituleku ajal vasardas Egle armsas peakeses mõte: “Üääää! Ei taha minna sinna hostelisse, kolekoht-kolekoht. Käime poes ja ... teeme ykskõik mida, aga ei taha sinna minna...” Sõime oma õhtusöögi, jõime natuke õlut ja tuterdasime hosteli ühistuppa. Ei olnud üldse kole. Hirmus lustiline ja kirju seltskond, mis koosnes sakslastest, inglastest, lõuna-aafriklastest, itaallastest, tagus usinasti “Uno”’t mängida. See oli üks lõbus õhtu. Mis päädis mingil hetkel ka twisteri mängimise ja üleüldise lobisemise ja lustimisega. “Hirmuäratav habemik” LAV-i kodanik, kes, olles ära kuulnud kõigi kohalolijate nimed tutvustas end kui “I am Confused”, osutus lustiliseks ja sõbralikuks mängujuhiks, kelle huumorimeel ja ellusuhtumine olid lihtsalt vaimustavad. Tema õllevalik - “Fosters”- seevastu jube.

Egle sai rahumeeli lobiseda oma teises emakeeles, mida ta räägib nii vabalt, et teda paadunud sakslasedki omainimeseks peavad. Meelde jäi üks saksa tütarlaps, kes eelmisel päeval oli tulnud geniaalsele ideele, et kui tal on käes viskiklaas ja veiniklaas, siis on targem need ühte klaasi kokku valada, et teine käsi vabaks jääks. Ta oli kas hea vastupanuvõimega või lihtsalt hästi taastunud, märgatavaid tüsistusi ei olnud võimalik täheldada. Igatahes naerdi ja tögati teda vahepeal sõbralikult.

Sõnaga- lõbus õhtu, magama saime me alles öösel kahe-kolme vahel.

Hommik oli vihmane...tegime väikese tiiru veel Fort Williamis Inverlochy lossivaremete juurde ja kohtusime vanakuradiga lambanahas. Ning asusime siis hääletama Obani poole. Teate, 40 minutit autot oodata, see oli minu jaoks juba väegadema võimatu. Kahe otsaga me lõpuks Obanisse saime. Palmipuud kasvasid, linna kohal kõrguva mäe otsas olid Kolosseumi varemed – ma jõudsin juba kahtlema hakata, et kas me ikka veel Šotimaal oleme.

Seesinane Kolosseum ehk McCaig’i Torn alias McCaig’i Narrus, ehitati 19. sajandi lõpus ühe kohaliku pankuri eestvõtmisel ning valminuna oleks temast pidanud saama kultuura- och kuntstikeskus ning monument McCaigi perekonnale ja eneseupitamistahtele. Noh, pankur suri ära, enne kui asi valmis sai, aga Colosseum on siiamaani alles.

Obanist praamiga Mulli saarele – jai! Merehaigeks pidin jääma. Vastik! Maabusime Craignure’s, päike paistis, soe õhtupoolik, mõõõõnus! Asusime jälle hääletama ning üles korjas meid lustiline filmitegijate seltskond, kes meid poolele teele Finnphorti transportisid. Üherealine sõidutee, mille mõlemas servas on taskud, vabalt teele uitavad hirved, lambad, mägiveised – võiks arvata, et turvavöösid on vaja. Eee? Milleks küll? Kui need filmijatest neiud olles huvi tundnud , et kus me käinud, mis me näinud kuulsid Aviemore’i nimelisest kohakesest, siis jõnksatas rool autojuhi käte vahel ning neiu hüüatas siira vastikustundega: “Oh, Aviemore! It’s a ghastly place, isn’t it!” Siinkirjutaja muigas võidukalt Egle poole: “Ma ju ütlesin, et see koht oli kole!”

Mulli saare keskel visati meid autolt maha ning meie jäime lihtsalt keset tühjust seisma. See saar on tõesti see Šotimaa, millest võib lugeda RL Stevensoni ja Walter Scoti raamatutest. See vaikus, see rahu, need sügisesed mäed... vaatamisväärsusi on seal ilmselt omajagugi. Burghi laavasse jäänud puu, Carsaig’i kivivõlvid, Fingal’i lõhkine kivi Finnphorti sadamas, mille hiiglane oli kord pahas tujus lõhki löönud, Ben More – ainus munro Mulli saarel... Kogu Šotimaa lääneosa pakatab legendidest, muinasjuttudest. Võtke Torupill, haldjad ja hiiglased” kätte ning veenduge selles ise.

Ei jõua igale poole, ja raske seljakotiga ei jaksa kõige vastu huvi ka tunda.

Üks endine triatlonist ning praegune Mulli spordiseltsi mänedzher võttis meid peale ja viis edasi Bunessanisse mis asub Mulli poolsaare viimasel kolmandikul. Teel jutustas ta Ben Nevise võidujooksust, mida ta mingi supertriatloni käigus oli ette võtnud –2,5 tundi – õaaaah!APPI!

Meie selle õhtu sihtkoht, Finnphort [fjinfot] jäi veel seitsme miili kaugusele. Me olime juba Bunessanist väljas ning “suurelt” teelt kõrvale keeranud, et metsas telkimisplatsi otsida, kui kuulsime veel viimase auto mürinat. Viskusin tee poole nagu šoti koondise esiväravavaht, hoides käes silti kirjaga “Finnphort”. Mahutasime end pisikesse autosse ning uraaa! Õhtu eesmärk täidetud. Autot juhtiv noormees oli kunagi Eestis käinud, ma kahtlustan, et stag-party’l, aga igatahes oli ta sõbralik ja lihtne poiss ning andis mõista, et meil pole mõtet kuskile kämpingusse hakata minema, löögu me aga oma telk püsti sadama juurde kaljude vahele ning seejärel tuldagu kõrtsi ja võetagu üks pint. Või kaks...

Finnphort on väike maaliline külake juba päris Ross of Mulli tipus, kust avaneb imeline vaade üle kitsa väina Iona saarele. Ning tõepoolest, sadamast mõnisada meetrit põhjapoole, rannakaljude vahele saime me telgi üles pandud, raputasin lahtiselt hulkuvate lammaste poole ähvardavalt rusikat: “Hark ye naw! If ye have a wee nasty plan to eet ow tent – we’re goin’ ta kill ya ‘nd make a haggis out of ye”

ning ära kõrtsi meie läksime. Kohalikust poisist pold seal jälgegi, aga mingil hetkel, kui ma olin oma pead korduvalt ära löönud sildi vastu “Cead Mile Failte!” ehk “100000 tervitust” ja porisesin endamisi “Well that is a knocking and stunning welcome indeed” äratasime me kõrvalistuva laudkonna huvi, et mis huvitav keel see on, mida me Eglega omavahel räägime, ja kust paganast mina tean selle sildi tähendust. Ning juba me lobisesimegi Grahami nimelise noorsandi ja tema taanlannast tüdruksõbraga- mõlemad töötavad oma riikide saatkondades Jeruusalemmas ning olid poisi kodumaad väisamas. Minu vaikse küsimuse peale, et kas Graham esindab seal GB’d või Šotimaad ohkas mees resigneerunult: “Here we go again...Unfortunately Scotland has no Embassys in the world... Although we could manage on our own and do it pretty well!”.

Graham ja Egle arvasid, et kõrts võiks olla paras koht vilepill välja korjata, aga miskipärast ma ei tundnud end hetkel nii hästi, et viisijuppe ilmarahva ja enda lustiks pillist välja meelitada. Peale kahte pinti Guinnessit ning Mulli suurima “linna” Tobermory viskikoja produkti mekkimist (väga vürtsine ja terav viski, mis tahab lihtsalt harjumist), soovisime me head ööd ning läksime telgi juurde süüa vaaritama.

Kartulipuder, haggis “cooked in a traditional way with a wee dram of whisky” Selge tähistaevas peakohal, Iona klooster teisel pool väina tuledesäras, soe ja soolane tuul merelt puhumas, käed oma armsama ümber... Teate, vahel tundub, et õnnetundest võib suisa lõhki minna.

Ben Nevis

Saaga jätkub...

2007-10-25T02:53:00.000-07:00

17. septembri varahommik, öö jooksul asukohavahetust polnud toimunud, nii et ärkasime ikka Loch Erichti kaldal. Kuna öö oli paganama külm olnud, siis kaanisin ma kiirelt kaks tassi kuuma kohvi sisse ning ronisin seejärel telgist välja, et suurest elurõõmust, kofeiinist ja heameelest järve ning mägede poole huilata. Kui ma mingil hetkel jõudsin oma elueufoorias nii kaugele, et ma vastaskaldal olevate mägede käest aru pärisin, “Whi ‘re ye so claudy in such a beautiful mornin’?” porises Egle telgist, et ma võiks oma suu kinni pidada, ning kohalike punahirvede ees teda mitte piinlikkusse olukorda panna. Aga või ma sellest hoolisin. Värskeid hirvede magamisasemeid oli sealsamas telgi ümbruses mitu tükki, kuid kuna nemad olid märksa varasemad ärkajad kui meie, siis ei pidanud Egle ühegi sarvekandja pruunide silmade ees punastades pomisema ”Teate! Ta vahel lihtsalt ongi selline.”

Kiire amps. Asjad kokku. Ning asusime tagasiteele Dalwhinnie poole. Ilm... oli vaheldusrikas, päikest, vihma ja niisket õhku järjepanu ja kordamööda. Mul oli sel hetkel veel reibas meeleolu ja jaksu keres kui palju ja nii ma siis kihutasin mööda seda järvekallast.

Ma pean ütlema, et päikesepaistel nägid need kuusetihnikud, mis teeäärsetel mäekülgedel kasvasid, märksa sõbralikumad välja kui üle-eelmisel õhtul. Mingi kummaline lagunenud puutrepp, mis järsku läbi tihniku ülespoole läks, nägi sellegipoolest välja nagu mõni Sünklaane teerajake. Viskasin koti maha ja kablutasin treppi mööda üles – eip, ei leidnud mingit haldjalossi ega lõkkeplatsi vaid kummaline roheline veepuhastusseade istus ühel natuke rõhtsamal lapil. Tatsasin alla tagasi.

Sai 8-10 kilomeetrit järvekallast mõõdetud ja olimegi Dalwhinnies tagasi. Viskitehas? Jah, viskisertifikaat tuli viskipudeliks muuta. Viskikoja töötaja, mõnus rahuliku olemisega vana, tervitas meid rõõmsalt ja teatas, et ta oligi mõelnud, et kuis meil läheb. Natuke aega lobisetud ja pikalt viskit valitud, astusime tehasest välja pudel Caol Ila 12 aastast ühelinnaseviskit kotis ning tühi pappkast kaenlas, millele sai uueks sihtkohaks Inverness märgitud.

Caol [kall] tähendab kitsast väina ja Ila [iila] on Islay saare gaelikeelne nimi. Viski ise... oo! Üks pehme ja hää suitsune viski, millel kergelt magus ja natuke puuviljane mekk juures. Soovitan! Soojalt! Islay saarel on muidu neid va viskikodasid rohkemgi: Laphroaig, mis on mu üks eriline lemmik ning Lagavulin- kõige tõrvasem pruulis, mida iial alkoholi pähe müüdud, pluss veel mõned, mida ma maitsnud pole.

Islay saare ja Lääne-Šotimaa viskide üheks tunnuseks on enamasti just tugev suitsumaitse, mis saavutatakse linnaste kuivatamisel põleva turba kohal. Nämmmm!

Islay saarel on muideks siinkirjutajale reserveeritud väike tükk maad ning wee dram o’ whisky. Tuleb vaid kohale minna, Laphroaigi viskikojas endast märku anda ning jalutada siis oma maatükki tähistama. Saab tehtud järgmisel korral.

Enne veel kui saime hääletama asuda, leidsime sõidutee alt läbijooksva veetoru otsamüüritise vahelt ühe hädas oina. Miskipärast ei tahtnud hakata seda sunnikut sealt ise välja sikutama asuda ja nii ma siis lippasin tagasi tehasesse, kus töötajad lubasid kohalikke farmereid informeerida.

Loom teoreetiliselt päästetud, asusime hääletama. Invernessi minekuks oli Dalwhinnie natuke kehv koht. A9-le pääsemiseks oleks tulnud jalutada kas 4-8 km mööda teed või üritada läbi murda karjamaast. Igatahes peale õige hääletuspaiga otsimist ning pikka ootamist (17 minutit ja viis-kuus autot) korjas üks Aviemore’i siirduv raudteetöötaja meid yles ning oleee! Läksime.

Aviemore’i jõudes oli minu tervis ilmselt eelmisest külmast ööst tingituna jukerdama hakanud ning palavikuvärinad hakkasid vaikselt võimust võtma. Leidsime, et kõige parem ja kindlam on minna kämpingusse ja seal telk püsti panna. Saab sooja vett ja dushi... ja hunniku sokke puhtaks pesta.

Aviemore on lihtsalt üks pisike suusakuurort, aga sealt lähedalt oleks huvikorral leidnud piisavalt palju vaatamisväärsusi – nii ajaloolisi kui looduslikke. Mina olin haige, mina ei jaksanud. Ostsin uue satsi telgivaiu (tükki 10) ja Egle, lähtudes lapsepõlves saadud kogemustest, lippas kämpingu telkimisplatsid läbi, hirmutades kohalikke jäneseid, nurrudes võidu kämpinguomaniku kassiga, ja leidis veel kolm lisavaia. Juhhei, telk püsti! Ja siis vaatame natuke ringi.

Craigellachi väike looduskaitseala kohe Aviemore’i külje all, teisel pool, A9-t oli üks ütlemata kena kohake. Kõrge kaljusein, mille ees olevatel nõlvakutel kasvab hulgaliselt kaski, kanarbikku ja sõnajalgu. Lihtsalt õhtune jalutuskäik, mille käigus mina tegelesin peamiselt sellega, et sisendasin endale: “Minge metsa! Ma EI jää haigeks!” Aga natuke suutsin ma ikka loodust ka imetleda. Külma öö tagajärjel oli taimestik äkitselt muutunud. Sügis tuli! Pruunistuvad sõnajalad, erinevates purpurvarjundites kanarbik ja vaikselt kolletama hakkavad kased väikese tiigi ääres ning loojuva päikese punane valgus. Ma hakkasin end juba paremini tundma (ma EI jää haigeks, saite aru?)

Kuum dušš, õhtusöök, ports vitamiine ning meemaitseline coldrexi ekvivalent sisse- palavik tõmmaku heaga uduje!

Teineteise seltskond, õhtune punš – Caol Ila ON hea viski! Lisaports riideid selga, magamiskotti ja head ööd! Öö oli jälle pagana külm!

Hommikul ärkasin veel kerge haiguseiduga keres, aga juba märgatavalt parem oli olla. Tee äärde ja edasi Invernessi poole. Aviemore’i ümber olevad mäed (suusakuurort ju ikkagi) olid kahe viimase ööga üsna viisaka lumemütsi peale korjanud ja hommikuses, khm, eellõunases vahelduvas päikesepaistes ning uduvihmas nägid nemad üsna kaunid välja. Aga Aviemore mulle ei meeldinud. Tee ääres hääletades (20 minutit äkki) voorisid autod meist mööda ja mina püüdsin järgida hääletajate kuldreegleid.

a) Naerata (Ehk viska lolli nalja ja kommenteeri kõike ning kõiki, et itsitav ja lõbus ilme oleks autojuhtidele positiivseks signaaliks. Vahepeal muutus naeratus mõnd õelamat märkust tehes kurjaks irveks, mis Egle meelest küll eriti kutsuvana ei mõjunud.)

b) Hoia silmsidet autojuhiga- sugereeri: “Jah, sa tahad meid peale võtta küll. Usu mind me oleme tegelikult head inimesed!” Nojahh, kurja irvega autojuhti jõllitada – Eglel oli ilmselgesti õigus, pole sellest auto peale saamisel suurt abi ühti.

Nojahh, autojuhte oli kahesuguseid, ühed näitasid sõbralikult, et kahju küll, me pöörame kõrvale või meie munajas auto on matsakaid memmesid täis, edu hääletamisel. Teised aga jõllitasid tee telgjoont nagu sõltuks sellest nende elu või vaatasid põlgliku “Tead-tee-tööd-osta-auto-mis-sa-siin-passid” ilmega mulle otsa.

Ma lubasin valjuhäälselt, et küll ma ükskord ostan ja teie järglasi mina siis kah peale ei võta!

Lõpuks võttis meid peale üks peagipoolduv daam (oli teisel üsna mitmes kuu käsil), ning ära Invernessi poole me kadusime. Aviemore mulle ei meeldinud.

Teekond oli ilus. Põhja poole sõites muutus ilm jälle natuke pehmemaks ning seda jäisust, mis oli Aviemore’is olnud jäi vähemaks. Aga külm ja tuuline oli sellegipoolest. Invernessis (Capitol of the Highlands) tiirutasime me natuke ringi, aga mingit erilist isu kohalikke vaatamisväärsusi väisata polnud. Aga samas tulid meile mõned vaatamisväärsused ise kätte: kuidas riietub eestlane, kuidas šotlane ning olümpiamängudeks valmistuv kelgumeeskond Invernessi treppidel.

Tuterdasime veel natuke mööda poode ja läksime siis Invernessi edelaserva, et Urquharti lossini hääletada. See oli koht, mis Eglele oli kuskil brošüüris silma jäänud ja sinna tahtis tema kindlasti minna.

10 minutit ootamist ja asukohavahetust ning peatus tee ääres üks ruumikas džiip, kus üks lustiline ja väsinud olemisega härrasmees roolis oli.

Mees oli umbkaudu 24h järjest ärkvel olnud ja vajas vestluskaaslasi, kes teda ärkvel hoiaksid. Ja siis me rääkisime. Palju. Peamiselt viskist, mille suur austaja temagi oli, jagasime muljeid Šotimaast (ning sellest, et kes võidaks rohkem, kui Šotimaa lööks Suurbritanniast lahku) ning Urquharti lossist Loch Nessi kaldal.

Urquharti nimelist kohta mainitakse esmakordselt 6. saj lõpus, kui seal asus tollal Šotimaad asustanud piktide kindlustis või asula. Püha Columba, kes on Šotimaale pea sama oluline kui püha Patrick Iirimaale, ristis seal surivoodil lebavat pikti ülikut Emchathi. Loss ise ehitati 13. sajandi alguses ning rahulikke aegu nägi ta üsna vähe. Iseseisvussõjad 13. sajandi lõpus ja 14. sajandi alguses, kui inglased ja šotlased kordamööda kontrolli lossi üle saavutasid. Kui Bruce lõppeks Šotimaa enda kontrolli alla sai, käis loss edasiste sajandite jooksul klannide käest Krooni alla ja vastupidi. Hilisemad klannisõjad ja MacDonaldite katsed laiendada oma valdusi läänesaartelt ka päris Britannia saarele mõjusid samuti lossile natuke halvasti. Peamised lossile pretendeerijad olid Grantid ja MacDonaldid, kelle omavaheline nagistamine viis lõpuks selleni, et 1691. aastal marssisid lossi kaitsjad ehk viigidest koosnev Granti perekond torupillide saatel väravast välja ning nende seljataga lendas loss lihtsalt õhku. Jakobiitidest MacDonaldid jäänud nukra näoga varemeid silmitsema ning kadusid seejärel oma saartele tagasi.

Lossimuuseum kuhu sissepääs kas 7 või 8 pundi maksis oli vinge, mitte eriti suur, aga vinge – mulle meeldivad vibud ja nooled ja muud seoksed relvad. Muuseumikülastuse juurde käib ka lühike ja hästitehtud film lossi väga segasest ajaloost, kus relvi, tuld ja surma on rohkem kui küll. Käige ära. Väärt koht.

Loss ise on... hästisäilinud varemehunnik, 18 sajandil kasutati teda kivimurruna ning alles 20 sajandi alguses hakati teda konserveerima ning võeti Scottish National Trusti hoole alla.

Õhtu hakkas kätte jõudma ja meie olime Loch Nessi põhjakaldal, kus tasast pinda telgi jaoks leida on üsna raske. Järv, järsak, autotee, mägi – telkimisplatsi leiate kui suundute järvekaldalt paremale üles ja ronite kaks tundi mäe otsa, seal on tasane küll- Ei aitäh!

Loch Ness ise meile väga suurt huvi ei pakkunud. Kuigi Marekiga olime me enne reisi mõelnud, et uvitav-uvitav, kuidas saaks seda va sisalikku näha. Tol korral jõudsime seisukohale, et sokipesu järves mõjuks ilmselt suuremale osale faunale, kaasaarvatud järves elutsevale lohemaole endale, üsna fataalselt. Aga vähemalt näeks selle eluka ära, kui ta pruusates ja surmakrampides veepinnale sööstab. Ja järgmine samm oleks ilmselt see, et Šoti looduskaitsjate tungival nõudmisel taastatakse Albionis üheks õhtuks surmanuhtlus, ning peasüüdlane, kelle puhtusearmastuse tulemusena üks hiigelsuur roomaja surnuna keset järve ulbib, leiab oma valusa otsa. See jäi tegemata.

Sokid pesin pealegi Aviemore’is puhtaks.

Püüdsime lossi juures järgmise auto kinni ning suundusime piki järvekallast edela poole. Sõitsime läbi vihmasaju mitu-setu korda üle Kaledoonia kanali, mis lõikab Šotimaa ülemise kolmandiku ülejäänud Britanniast lahti, edasi Fort Williami poole. Esialgne plaan oli küll jääda laagrisse Fort Augustusesse, kuid kuna meid peale võtnud pikakasvuline, üht TÜ füüsikaõppejõudu meenutav nohuninane haridustöötaja suundus ise üsna Fort Williami külje alla, siis mis sai meil selle vastu olla. Sadas ja sadas ning mina mõtlesin pingsalt laagriplatsi leidmise peale. Kogu info, mida seesinane härrasmees meile jagas oli esitatud viisil nagu tunneksime me kohalikku geograafiat ülihästi. Meelde jäi ainult see, et Spean Bridge’is kus ta meid maha kavatses panna, leiab telkimisplatsi kuskilt paremalt poolt teed. Või, kui me jõuame samal õhtul Fort Williamisse siis võime oma laagripaiga Inverlochy lossi varemete juurede teha. Õhtuhämaruses me igatahes Spean Bridge’i saabusime. Egle unetas oma väljalülit mobiiltelefoni küüdiandja autosse. Oh, neetud lugu!

Telkimisplatsi me leidsime endale kättejuhatatud kohast tõepoolest kiiresti ja sättisime laagri püsti otse kiirevoolulise Roy jõe äärde. Õhtu oli soe ja õnneks piisavalt vihmane, nii et väikesed tüütud kärblased mind otsast järama ei hakanud. Lehtpuumetsas tundus vihmasadu millegipärast tihedam olevat. Aga kui õhtusöök oli söödud, kohustuslik coldrexikuur läbitud ning me Eglega juba mõnusas äraolemises viskiga segatud teed sisaldavate kruuside taga istusime ja vaikselt muljetasime, siis jäi ka vihm vähemaks. Ja lõpuks oli algavas öös kuulda ainult jõekohinat ning üksikute puudelt langenud veetilkade patsatusi telgikatusele. Öö oli soe ning meil oli mõnus ja põhjust tänulik olla Golfi hoovusele, mis Šotimaa septembriilma soojana hoidis.

Osa kolm, kus meid jäi kaks.

2007-10-16T08:07:00.000-07:00

Hommik Stirlingis oli udune ja niiskevõitu. Peale kiiret hommikusööki hostelis siirdus Marek Edinburghi rongi peale – ta otsustas reisi enda jaoks lühemaks teha ning nädal varem Eestisse naasta ja sestap Glasgow – Edinburgh vööle jääda. Et meie Eglega kangesti põhja poole igatsesime minna, siis läksid me teed Stirlingis lahku.

Hoidsime reisi kestel mobiilisõnumitega kenasti üksteist toimuvaga kursis.

Jäime Eglega kahekesi, tõmbasime kotid selga ning hakkasime maantee poole astuma. Suure hooga sai järgmiseks sihtkohaks Inverness valitud, aga Egle arvas, et nii tuleb Šotimaale ring liiga ruttu peale ja ehk on siiski vahepeal ka midagi vaadata. Puurisin kaarti – ennäe! Poolel teel Stirlingist Invernessi asub kohake nimega Dalwhinnie ja ohooo! Seal lähedal on ka Ben Alder.

Külli sünnipäeval olime me Uku ja Brianiga teinud viskitamisõhtu, kus proovit sai nii Dalwhinnie’ 15, Lagavulina 16 aastast kui ka Laphroaigi 10 aastast Casket Strength ühelinnaseviskisid. Briani Dalwhinnie pudel tühjenes salapärasel kombel õhtu jooksul. Tegemist on äärmiselt pehme, kergelt suitsuse ja puuviljalise viskiga, mida ma ausalt öeldes soovitan soojalt kõigile inimestele, kes väidavad, et nad viskit ei joo. Jah, te ei joo Johnny Walker Red Label’it või, hoidku jumal, Scottish Leaderit – aga need pole ka viskid!

Dalwhinnie kohanimi tuleneb gaelikeelsest dail chuinnidh [dal_j (k)hinn_ji], mis tähendab kohtumispaika – vanadel aegadel said sellel mägedevahelisel platool kokku karjaajajad. Dalwhinnie viskitehase üheks eripäraks on see, et ta asub Šotimaa kõige külmemas piirkonnas ning viski laagerdumise ajal (15 aastat bourboni vaadis) on alkoholi kadu ehk “Angel’s share” kõige väiksem. Kasulik äri.

Kui oled Šotimaal, siis pead sina viskitehast külastama.

Ekslesime veel natuke Stirlingis ringi, kuni üks rõõmsameelne šotlane meid õigele ringteele juhatas. Kuskilt aiast näpatud pappkastitükile kirjutasime sihtkohaks Perth. Tõstsime sildi üles... kolmas auto pidas kinni. Võeh. Ma polnud veel valmiski. Umbkaudu 40-50 aasta vanune Dundeesse suunduv proua võttis meid oma autosse. (Mütsilotu oli kasulik ost! Ju me mõjusime usaldusväärseina) Ning Bob Dylanit kuulates ja Dylanist rääkides liikusime A9-t mööda põhja.

Perthi linna piiril hüppasime maha, jätsime prouaga rõõmsalt hüvasti ning mõtlesime, mis edasi teha...

Perth – mõttetu linn, vähemalt pealiskaudsel vaatlusel, tegelikult ta seda muidugi polnud. Aga mulle, kes ma tahtsin rohkem mägesid ja metsikut loodust paistis tegemist olevat lihtsalt maanteede ristumispaika ehitatud asulaga. (Jah, kohane hetk mind eelarvamustes ja kõiges muus süüdistada.) Eks me marssinud paar kilomeetrit linna, sest päris A9 ääres hääletamine tundus riskantne, ja tulime sealt sama teed mööda ja sama targalt/rumalalt tagasi. Üritasime ka linnast väljuval teel vapralt Dalwhinnie silti püsti hoida, ent... nagu öeldud, maanteid on selle linna juures ristumas hunnikutes – ei näkanud. Vale koht hääletamiseks. Lõpuks leidsime siiski, et A9-st tuleb üle saada ehk ootasime 15 minutit kuni põhjast ja lõunast lähtuvate autode vool piisavalt hõrenes. Õigel pool maanteed, silt püsti... kolm minutit ootamist...

Vuuuuušššššššš-kriiiiiiiks-kolaki-kolaki! pidurdas ja põrutas üle äärekivide hall pikap. Autost kargas välja keskealine hipi välimusega meesterahvas, kes rõõmsalt oma autoistmetelt kraami hakkas kokku korjama ja teatas vabandavalt, et ta ei osanud autosse seltskonda oodata. Surusime end kottidega autosse ja nii me siis läksime.

See härrasmees, kelle autos me istusime oli üks päratu infoallikas. Ise suundus ta parasjagu põhja poole külla ühele oma tuttavale eestlasele, kel nimeks Maris. Lobisesime mõnda aega Eestimaast ja selle loodusest. “Oh, the highest hill in Estonia...umm it’s about 365 metres above sea-level. But the nature itself is beautiful” ja kõik see muu Eestit tutvustav materjal.

Perthi ja Dalwhinnie vahel jookseb A9 läbi maalilise Dunkeldi oru, mis olnud omal ajal üks kuninganna Victoria meelispaiku. Dunkeldi lähedal kaljueenditel kasvavate lehiste kohta räägitakse, et üks kohalik isand olla need sinna istutanud...kasutades kahurit- olla teine tulistanud käbisidi üles kaljudele ja siis ootama jäänud, millal idanema hakkab. Öhh, oleks tahtnud sealgi natuke ringi luusida... aga küll jõuab.
Vaade oli hoolimata pilvisest ilmast va-p-p-p-ustav!

Kui hipi oli natuke kuulanud meie matkaplaane, siis mainis ta mokaotsast ühte kohta, mis tema arvates on üks olulisemaid kogu Šotimaa ajaloos – väike saar Šotimaa lääneosas, mil nimeks Iona. Hiljem räägin pikemalt, igatahes väga pika ja huvitava vestluse tulemusena jõudsime me Eglega järeldusele, et Skye’le jõuab teinekordki minna. Seekord lähme Ionale!

Hipi poetas meid Dalwhinnie viskivabriku juurde maha, kui ma huvi tundsin, et mis ta nimi võiks olla, teatas ta kavala naeratuse saatel lihtsalt : “it’s not important”, soovis meile head reisi ning lahkus siis. Koos telgivaiadega, mis mu koti küljetaskust tema autosse olid pudenenud.

Viskitehas- aaah, need lõhnad, see destilleerimise protseduur, see viski. Tuur viskikojas maksis viis kohalikku tugrikut nina kohta, ning selle lõpus sai proovida veel kohalikku pruulist. Maitses hästi küll. Viskimanustamise ajal õnnestus meil tekitada sügavat jahmatust keskealises Kanadast pärit abielupaaris, kes

a) ei suutnud uskuda, et niimoodi – telgi ja hääletamisega – on võimalik üldse reisida
b) tahtsid teada, et kuidas, pagana päralt võib nii noor meesterahvas, nagu mina, osata nii palju (asjatundlikke) kysimusi viskivalmistamise kohta kysida.
c) ei osanud oodatagi, et lapsepõlves loetud muinas- ning seiklusjutud võiksid
inimeses igatsuse Albioni ja mäginõmmede vastu tekitada

Itsitasin, selgitasin, nende üllatust ja imetlust ei vähendanud see karvavõrdki.

Ega’s midagi, ostsin väikese pudeli Taliskeri 10 aastast viskit (külm piirkond ikkagi ju) ja, et vajalik summa kaardiga maksmiseks täis saaks, siis ka ühe Dalwhinnie logoga pastaka kaasa. Vinnasime aga Eglega kotid selga ja asusime Ben Alderi poole teele. 8 miili mööda Loch Erichti kallast Ben Alder Lodge’ini - käkitegu!

Jeh, selle õhtuse marsi ajal nägime jällegi seda ülimalt muutlikku ilma, mis järveorgudes matkajaid kiusab. Seda, mis taevast alla tuli ei tasunud vihmaks nimetada. “Märg õhk” – õhuniiskus 130 protsenti – oli hea nimi küll sellele taevasele nõrgumisele.

Aga järv oli ilus! Kaunis! Mäed vastaskaldal Geal Charn ja Beinn Udlamain ja pilved, mis järve edelapoolsest otsast kerkisid ning meile vastu liikusid.

Niiskunud riided ei olnud nii toredad, kuid vihmakeebid on ühed väärt riietusesemed, ooojaaa!

Telkimispaiga otsimine võttis omajagu aega kuna sealkandis on pinnavormid järvede ümbruses reeglina järgmised: järvepind, kümme meetrit järsku kallast, autotee, kakssada meetrit järsku tõusu. Tasast pinda EI OLE!

Hakkas juba hämarduma, kui me lõpuks ühe põhiteega aasa moodustava traktorijälje kõrvale telgi püsti lõime ja sööki vaaritama asusime. Kiirnuudlid rohke veega potti, kolm minutit keeta, kartulipuder järgi. Tuunikalakonserv sinna kõrvale ja aitab süüa küll. Vett võtsin lihtsalt mäest alla voolavast ojakesest. Hea oli.

15. septembril aastal 2005 saime me Eglega üle väga pika aja taas kokku nagu vanad sõbrad kunagi. Samal õhtul sai selgeks, et me tähendame teineteisele määratult rohkem kui lihtsalt sõbrad. Ja jäimegi kokku, hoolimata segavast vahemaast, mis Kieli ja Tartu vahel on.

Egle leidis seal, Loch Erichti kaldal, vanast kaminast ühe noa, koos selgitava kirjakesega. Nägin Egle pilku ja niiskeid silmi, kui ta nuga vaatas ja kirja luges. Jeh, sellega läks kõik jälle täpselt täkkesse, nagu pea kõigi asjadega läheb, kui me koos oleme.

Egle käest sain tagasi kirja, mille ma olin talle juba 2000-ndal aastal kirjutanud, koos temapoolsete kommentaaridega. Jah, ma olen muutunud küll, aga mitte väga palju. Lisaks tuli kotti üks lumeleopard ning Craig, The Crazy Dragoon – siivutu lohemadu, kes armastab Guinnessit, kaardimängus sohki teha ning inimesi tülitada. Ah jah, ning sertifikaat viski ostmiseks omal vabal valikul ka!

Aga enne tuli öö ära magada, märga õhku muudkui kukkus, jahe oli ka. Olgu issand tänatud Uku gaasipõleti eest, millega sai telgikatte all vett kuumaks ajada, et siis Taliskerist, suhkrust ja kuumast veest üks hüva rüübe kokku segada.

Uni oli hää.

Hommikul kablutas meie telgist mööda lustiline matkaseltskond, kes Ben Alderilt parasjagu Dalwhinnie poole suundus. Püüdsin ühe rastapatsidega selli sabapidi kinni ja esitasin talle hunniku küsimusi eesootavate katsumuste kohta. Tüüp avaldas lootust, et meil sääsetõrjevahend kaasas on, sest selle tuulevaikse, uduse ja niiske ilmaga, mis tol hommikul oli, pidi Šotimaa nuhtlus, rist ja viletsus (ei, ma ei räägi inglastest) oma urgudest välja ilmuma. Midges! Kihulased! Sel päeval kogesin omal nahal millise hirmärritavad elajaloomad nad võivad olla. Sääsetõrjevahendit... ei polnud!

Egas midagi, pakkisime peale hommikukohvi ja -ampsu oma asjad jälle kokku ja asusime tasakene-tasakene edela poole teele.

Ben Alder Lodge, nagu selgus, on tegelikult üks ühe-kahe kilomeetriste vahedega järve ääres paiknevate lossihakatiste rodu. Hiljem Aviemore’is kuulsime, et suure jupi sellestsamast põhjapoolsest järvekaldast olla ära ostnud üks hiiglamarikas šveitslane, kes siis endale ja oma rikastele sõpradele väikeseid lossikesi püsti vorpis. Noh jah, liialdusi, stiilis kuidas peamaja ülemine korrus maha lõhuti, kuna aknalaud kahe tolli jagu liiga kõrge oli ning sestap tõkestas hüpoteetilisest tugitoolist avanevat järvevaadet ja muudki - neid oli omajagu. Aga seesinane metseen oli püsti pannud ka korraliku tele- ja raadiomasti, mis mägede vahel paikneva Dalwhinnie elanikke suuresti oma arvamust rikkast metslasest muutma pani.

Aga meie tatsasime mõned kilomeetrid edasi, kuni tee hargnes kaheks, üks haru jätkas mööda järvekallast kulgemist, teine pööras paremale, üles mäginõmmele, kuhu me läksimegi. Udutas ja vihmatas ja kõht hakkas tühjaks minema. Toppisime oma kotid vihma ja kurja silma eest varjule veel paigaldamata maaparandustorusse ja lisasime sildi “Väärtesemeid ei pole!” ning tegime ühe piiiiika jalutuskäigu paarsada meetrit Loch Erichti pinnast kõrgemal. Väikeses seljakotis halvaa, veepudel, pähklid ja näkileib. Jalutuskäigu algus oli natuke tuuline ja vesine, aga teineteise seltskond, rasketest kottidest vabanemine ning imelised vaated tegid meeleolu ruttu paremaks.

Halvaa on muideks üks imeline moon, mida tasub matkale kohe kindlasti kaasa vedada! Hunnikutes!

Üleval mäginõmmel müdistades jõudsime lõpuks väikese Loch Pattackini, kus me lõpuks seisma jäime, sest vihmadest ülepaisutatud oja meil lihtsalt tee sulges. Ja ausalt öeldes paistis järveäärne teerada juba üsna ebakindel ning veetulva jätkudes oleks ilmselt mingil hetkel tagasiminek juba võimatuks osutunud. Turbakraavid, ojad, sammal, pilved, mäed. Pildid rääkigu iseenda eest.

Pöörasime otsa ringi ja jalutasime tagasi oma kottide juurde. Kell 14.00 nägime me päikest!! Vahelduva eduga paistis päike siis juba õhtuni. Igatahes hakkas mõnus ning soe. Kui esimeseks mõtteks oli mäe otsas puude vahele oma telk püsti panna, siis pealevalguv põdrakärbeste tulv veenis meid kiirelt alla Loch Erichti kaldale laskuma. Uurisin seal ühest majast järele, et kuidas nad telkivatesse matkajatesse suhtuvad ja sain vastuseks, et pane kuskile majadest eemale oma telk püsti ning olgu jumal sinuga. Väga kodusena tunduvas männimetsas otse järve kaldal – hurraa, seal oli yks tasasem koht – asusime tuule ja päikese käes niiskunud asju kuivatama. Ning siis tulid nemad, kihulased, korrit kurrat! Kuidas ma neile maitsesin ja nende saadananahkadega polnud midagi peale hakata. Tuli pisike täpp ja hakkas närima. Suvalise asja otsimine seljakotist võttis aega viis minutit, mille kestel ma end kratsisin ja tagusin, vandusin, sügasin, unustasin kuusteist korda ära asja, mida mul seljakotist vaja oli ning alustasin siis uuesti kratsimisega. Jube! Aga siis tuli jälle natuke tuult, mis leevendust tõi. Vastikud elajad.

Et kell alles 4-5 vahel oli ning õhtusöögiks aeg varajane, siis jalutasime päikesepaistes veel natuke ringi. Vaatasin üht mäeseljakut, mis järvekaldalt üles kerkis ja leidsin, et pole siin midagi – Ben Alderile me ei peagi minema, aga sinna üles pean mina saama.

Kribisime sada meetrit ülespoole mööda neljakümneviie kraadist mäenõlva... noh seal läks nõlv edasi, natuke laugemana. Rühkisime edasi... kuni lõpuks-lõpuks, hüpates ja turnides üle turbakraavide ning ojade jõudsime selle tillukese künka tippu. Loch Erichti enda kõrgus merepinnast on umbes 350 meetrit, see mäeke, mille otsas me Eglega õhtupäikeses turnisime oli Meall Dubh ning kõrgust tal vaid 532 meetrit. Väike isutekitav jalutuskäik enne õhtusööki. Aga seal üleval oli ilus.

Ahh, mis ma tühja lobisen. Tulime mäe otsast alla, sõime, jõime, tundsime end nii hästi nii hästi, pugesime magamiskottidesse ja jäime mõnusasti magama.

Head ööd!

Üks tähelepanelik lugeja märkis, et Munamäe kõrgus siiski 318 m. Nojah, no panin natuke juurde...

Palun, siin on pildid.

Stirlingust Erichtini

Ericht ja mäginõmm

Kas soovite siis näha vaatust teist?

2007-10-15T06:45:00.000-07:00

13. september. Öö oli olnud Šotimaale rõõmustav. Vaprad kildikandjad olid jalgpallimurul konnamugijatele pähe teinud, nagu Marek öösel saadet sms-is meid teavitas.

Tegin silmad hotellitoas lahti ja leidsin, et küllalt magatud. Üritasin Eglet samas veenda.Ta vaid turtsus minu hommikuste äratusmeetodite peale põlglikult ja teatas, et kui ma nii reibas olen, siis võin ma väga vabalt välja kobida ja natuke fotoaparaadiga Eagleshamis ringi jalutada.

Läksingi. Pilte ei viitsinud teha.

Eaglesham on kohake, kuhu teise maailmasõja ajal maandus Rudolf Hess, et inglastega rahu üritada sobitada. Et mees ei osanud lennukit maandada, siis pööras ta lihtsalt sobival hetkel lennuki õhus tagurpidi ning kukutas end kokpitist välja ja jõudis langevarju abil maapinnani – oskas, vaene mees, endal ka jala ära murda. Kohalik farmer surus ta sõnnikuviglaga lauta ja hoidis teda seal, kuni Home Guard saabus ning vapra fritsu vahi alla võttis.

Külast naastes oli Egle juba piisavalt ärkvel, ning võisime hommikusööki keresse vohmima asuda (Ah, mulle meeldib ebatervislik hommikusöök peekonist, munadest ja kõigest muust rammusast ning toitvast!). Seejärel vedasime end hotellist välja, et Keiri oodata. Iseseisev firmaomanik ning vabahärra nagu Keir seda on, oli ta leidnud, et ei ole ilmtingimata vajalik sel päeval tööle minna, kui on võimalus kolme turisti mööda Glasgowd ringi sõidutada ja nendega poodidest veel viimaseid vidinaid, nagu gaasiballoone priimusele, kokku osta, ning siis nad veel ka Rowardennanisse ära visata.

Transpordiootuses Marek hakkas mingil hetkel endamisi manama: “Badger, badger, badger, badger. Mushroom! Mushroom! Badger, badger, badger, badger. Sna-ake! It’s a Sna-ake!” Needsin teda mõttes- see lauluke jäi kogu reisiks ajudesse parasiteerima.

Sõnaga, ostutuurike Glasgows ja siis me põhja kihutasime. Suurema osa teest Rowardennanisse ahmisin ma lihtsalt õhku. Vaated olid midagi erakordset ja võtsid lihtsalt sõnatuks.

Ben Lomondi raja alguses poetas Keir meid maha, jätsime südamlikult hüvasti, täitsime veepudelid, vinnasime pambud selga ja vudisime matkarajale. Ben Lomondi rada on tegelikult selline paras rahvasportlik ajaviide. Glasgow elanikud käivad seal pühapäevi parajaks tegemas jne. Ainult, et needsinased skotid ei kanna endaga kaasas kahtkümmet viit lisakilo. Juba esimeste kilomeetrite jooksul sai selgeks, et põle see jalutuskäik nii lihtne midagi. Väikene sillake kolmandiku mäe peal sai nimeks “ Üks loll eestlane korraga, palun!”. Jah, oleks ju võinud need seljakotid kuskile põesasse panna ja niisama edasi turnida, aga idaeurooplase kahtlustav hing nägi vaimusilmas paadunud kotivargaid sõnajalapuhmastes luuramas. Ronisime edasi. Iga poole kilomeetri järel oli tarvilik teha üks joogipaus ning vaatenautimine. Ben Lomondi alumisel poolel on hetkel põhjalikud raietööd käimas, sest kunagi istutatud kuusemets tahetakse asendada natuke loomulikuma lehtmetsaga. Poolel mäel leidsime huvitava kivirahnu, millele Ben Lomond peale kirjutatud. See mäekilluke sai võetud ning selle käigus isale Eestisse sünnipäevaõnnitlused edastatud.

Citius! Altius!

Ja siis see rada seal keerutas, ja väänles ja tiirutas. Mida kõrgemale jõudsime, seda külmemaks ja tuulisemaks hakkas minema.

Reegel nr 1: Ära ole loll, pane oma seljakott kuhugi ära ja jaluta niisama!

Reegel nr 2: Võta kaasa väike riietevaru, mida järkjärgult endale kihtide kaupa peale tõmmata.

Nojah, oletatavasti jõudsime me umbes 700 m kõrgusele, kui tuul väga vingeks läks ja meie oma suures külmakartlikkuses ning läbihigistatuses otsustasime, et peaks vist ikka alla tagasi tuterdama. Istusime teeveeres ja hingeldasime, kui mäe otsast tuhises alla reibas 75 aastane vanapapi, kes meile rõõmsalt “Hi there!” hõikas ning, peale kaastundlikku pilku meie väsinud nägudele, vapralt edasi kablutas. Piinlik hakkas! Ausalt!

“Mäkke ronida on palju raskem kui sealt ühes tükis alla tulla”. Ei saanud mina aru, kuidas meil õnnestus nende kotisunnikutegaga niigi kõrgele turnida. See rada oli parajalt järsk. Ajeh, sel ajal kui meie Marekiga, üks sõduri- ja teine matkasaabastes rada mööda tatsasime, heljus Egle kut mäehaldjas suvistes plätades meie kõrval. Kiitis teine kasulikku ostu ja muudkui aga kulges edasi.

Sõnaga, kui me lõpuks mäest alla saime, võdisesid minu jalad küll kurnatusest. Kohmipaus ja väike amps ning läksime laagriplatsi otsima.

Marssisime oma 5(?) õhtust kilomeetrit väikses vihmasajus veel lisaks maha ning olles juba parajalt nördinud, et legaalset telkimisplatsi ikka veel kuskilt ei paistnud, lõime oma telgid pysti Loch Lomondi vaiksele rannale.

Uku ja Skulli soovitusi järgides – kiirnuudlid + kiirkardulapuder – toitev törlönt missugune.

Esimene öö telgis... Marek kakles oma telgile peale pandud kilega, tuul ulgus, vett ladistas puude otsast. Aga mul oli hea ja soe. Mingi õelavõitu näriline tiirutas küll öösel ümber telgi ja otsis sissepääsu, muutes mind natuke närviliseks, aga lõpuks ta taltus.

Ja siis saabunud hommik ning tõusnud päike. Loch Lomond päikesepaistes- jah, see vaatepilt on väärt küll, et telgist välja ronida!

Peale kiiret hommikusööki – kohvi, müslibatoonid, halvaa – tõmbasime aga varustuse jälle kokku ning asusime teele Drymeni poole. Vaid jumal taevas teab, miks me otsustasime Drymenisse kõndida, mitte hääletada. Igatahes selgusid selle matka käigus mõned asjad

a) Šotimaa teedekaardid on ... eee ebausaldusväärsed, teekonna pikkus oli erinevatel kaartidel üpris-üpris varieeruv. Umbkaudu 27 kilomeetrit me maha marssisime.

b) Kõiki kohanimesid ei pruugi kaardile olla märgitud. Oma marsil leidsime me kohakese nimega Cashel, millest pold kuuld ega undki näinud ning vähemalt kolm kohta 7 kilomeetri jooksul, mil kõigil nimeks Millarochy Bay. Tigedaks tegi!

c) Ilm muutub mägedega ümbritsetud järveorgudes minutitega. Seljakott olgu veekindla kattega kaetud ja ise pead olema parajalt soojalt ning veekindlalt riietatud.

d) Seljakotirihmad tuleb korralikult õgvendada – Egle märsi raskus jaotus valesti ning tulemuseks oli ärahõõrutud nahk puusadel.

Drymeni ristisin ma, lähtudes esimesest järeldusest, üsna ruttu ümber “Dream-on”’iks. Ning Mareki viisijupike “Badger-badger” kummitas mu pääkolus rohkem kui tarvis oleks olnud. Marek teatas resoluutselt, et kuigi tema on oma sõjaväe marsilaulukesed kenasti mõtlemisorganis talletanud, on temas siiski säilinud ka teatud laadi sündsustunne, mis ei luba roppe viisijuppe naisterahvaste kuuldes ette kanda. Pettumus missugune! “Badger-badger-badger” marssisime me edasi.

“The home of famous Balmaha bears” tervitas meid silt yhe poe aknal Balmahas! Tegemist miskite Šotimaa teddy’dega. Ei aitäh! Palun tass kohvi ning pakk võiküpsiseid. Ja edasi ikka edasi!

Lõpuks Drymenisse jõudnuna lõõtsutasime me natuke aega bussipeatuses ning mina, võttes arvesse oma aina kuritegelikumaks muutuvat välimust, suundusin matkapoodi, et endale miski päävari osta, mis mu kolu ära kataks ning mu ilme natukenegi sõbralikumaks muudaks – ei ole tarvis, et autojuhid ehmunult gaasipedaalile suruvad, kui mind tee ääres seismas näevad. Tulemus sai parem kyll.

Drymenist jalutasime välja, et end Stirlingusse hääletada. Marek korjati peale, ning kuidagimoodi õnnestus tal autojuhti (Loch Lomondi looduskaitseala töötaja) veenda selles, et ka meie samasse autosse saime. Marek patras jalgpallist, pronksiööst ning muudest päevakajalistest asjadest. Mina vaatasin huvitatult aknast välja ja kiikasin aegajalt vargsi Egle poole ja mõtlesin, et no olen mina ikka tubli ja kena naise leidnud. Just.

Stirling. Üksmeelne otsus veeta öö Willy Wallace’i hostelis, mille eeskoja silt hoiatab... noh vaadake ise!

Aaah, mis rõõm on kepsutada mööda linna, kui tead, et su tonne kaaluv seljakott on ohutus kohas. Nagu noored kitsed kalpsasime me Stirlingu lossi juurde, et ehitist, ning endid selle taustal, pildistada. Muuseumipiletite hinnad on sealkandis ropuvõitu! Otsustasime olla pealiskaudsed inimesed ning lihtsalt lossi läheduses ringi jalutada ning näpuga lossimüüre katsuda.

Vanas kirikuaias oli hoiatussilt, mis veenis meid teerajalt mitte kõrvale astuma, kuna vanad hauad ning hauatähised pidid ebastabiilsed olema- mõni ime, kogu see urrima aed nägi välja nagu sõelapõhi – küülikuurud igal pool. Ja küülikuid nigu muda! Kalpsasid ringi ja paljunesid. Ma arvan, et kui ma kunagi Eestimaa pinnal nälga jään, siis lähen Šotimaale elama ning toitun ainult küülikupraest. Seda, kas need sunnikud olid lihasööjad guul-küülikud või mitte, ei hakanud me kindlaks tegema. Oleks ju iseenesest võinud käe urgu torgata ja vaadata, et kas seda ühes tükis välja ka õnnestub tõmmata. Ei viitsinud. Wallace’i monument tahtis kah väisamist.

Lisaks tavapärasele – läksin-vaatasin-nägin-läksin jutule- tahaks lisaks kirjutada veel midagi nende kohtade ajaloost, kuhu me jõudsime, aga paraku on Šotimaa nii paksult ajalooga kaetud, et ajab lausa hulluks. Wallace’ist, Bruce’ist, Stirlingust, Bannockburnist ja inglaste loputamisest on vast kõik midagi kuulnud või vähemalt “Braveheart”’i näinud. Aga ma mingil hetkel räägin kindlasti paarist rohkemhämarast ja huvitavast ajaloolisest paigast, millega me kokku puutusime.

Sõnaga, Marek läks kõrtsi pinti jooma, meie läksime Eglega Wallace’i mälestussamba juurde. Muljetavaldav kohake.

Üks näljane ronk, kes istus ausamba kõrval “Picnic Area” sildi all jäi miskipärast eriti hästi meelde. Ilmselt ootas inglasi, et nende kallal natuke maiustada.

Ja siis loojus päike ning sai öö ja hommik jõudis kätte ning katkestas Šahrazadi jutulõnga...

Ja mina ei saa praegast sellesinase blogipildiga hakkama ning postitan sestap siia nagi veebilehe, kuhu ma osa pilte yles panin- Palun!

http://nagi.ee/photos/haerjapoelwlane/sets/46049/

Puhkus aastal 2007.

2007-10-09T04:59:00.001-07:00

Seisin 12. septembril Tallinna lennujaamas ja kontrollisin mõttes üle kõik asjad, mis kotti said laotud. Kratsisin nina, ootasin Mareki saabumist ja põdesin väikest reisiärevust – esimene seljakoti- ning telgireis välismaale ja kaks nädalat jutti- vabandust väga, ma pole Eestis isegi kolmepäevast matka teinud.

Umbes peale 15 minutilist ootamist kaatsas koormahobesena näiv Marek uksest sisse nohises rahulolevalt, kiskus seljakotist välja varukateloki, mida ma siis oma täistuubit märssi üritasin suruda. Viskasime oma koormad pagasilindile ning suundusime turvatsooni poole. Et siinkirjutaja kohta on varemgi öeldud, nagu kõlbaks ta kaaneillustratsiooniks raamatutele “Sada aastat kriminalistikat” või “Frenoloogia alused ehk kriminaalne tüüp ja kuidas teda ära tunda” siis algas tramburai juba Tallinna lennujaamas. Paluti mul lahkelt sõdurisaapad jalast ära kiskuda ning käsipagas avada. Käsipagasis oli tolliametnike tähelepanu köitnud kilone tatratangu kott, saabaste puhul olid ilmselt vasknaastud metallidetektori üürgama pannud. Nojah, tühja kah, aga nende saabaste lahtriharutamine ja kinniköitmine on lihtsalt tülikas ettevõtmine.

Turvatsoonis asusime intensiivselt igavlema, mis ühel hetkel päädis mängukaartide jagamise ja kohvi joomisega. Linnade põletamine on selline vahva ning mõttetu kaardimäng, millega pikki tunde lennujaamas mööda saata. Poolteist tundi hiljem olin ma Mareki kaardid enda kätte kogunud ning tantsisin laisalt kasatšokki misjärel oli aeg lennuki peale roomata.

Varajase check-in’i tõttu saime kenasti A gruppi, mis tähendas seda, et võisime istekoha potentsiaalsetest vääksuvatest jõngermannidest kaugemale valida.

Kolm tundi lendu, mille käigus isegi minusugusel vähese lennukogemusega inimesel jõudis tüdimus tekkima hakata. Kõigele krooniks jauras Marek midagi Subway kiirtoiduketi kana-sändvitšidest, mis tema nälga viimasel reisil olid kustutanud. Suurepärane maitse ja meeldiv tekstuur ning kõik need muud sõnad, mis kõhu kiiresti korisema panevad. Lõpuks, kui mul juba mõrvamõtted peas liikusid, taipas Marek, et tema enda noore elu huvides on kotist kiiresti pähklipakk välja otsida ning närimisvajadus rahuldada.

London, Stanstedi lennuväli. Seisin ja võrisesin ootusärevuses. Egle oli kuskil seal... Inglismaa pinnal kaks-kolmsada meetrit kaugemal. Passikontroll – Marek tatsab õnnelikult läbi värava, ning tema nädalast habemetüügast ei tehta märkamagi. Minu kord – ulatan passi, pudelipõhjapaksuste prilliklaasidega tolliametnik uurib seda pingsalt, jõllitab süngelt mulle otsa , uurib veel natuke, põrnitseb mind tigedalt ning asub turvaelemente kontrollima. UV ja auklik foto ning misiganes vidinad sellele passile veel külge on poogitud – kõik on tarvis ju läbi kontrollida. Marek seisab teisel pool väravat, irvitab nigu koer ning taob kätega suurest õnnest vastu põlvi. Lõpuks ulatatakse mulle pass ning traditsiooniline “Welcome to England” tuleb üle mõru näoga ametnikuhärra huulte.

“Up your’s! I’m going to Scotland!” mõtlen mina ja jalutan ikka veel itsitava Mareki juurde.

Sain oma natuke räsitud seljakoti kätte (väike rebend yhe tõmbluku juures ning lahti loksunud matkamatt – pakkimis- ja sidumiskunsti õppisin reisi jooksul natuke juurde). Vinnasin pambu selga ja marssisin Inglismaale. Särava näoga, kaunis ja armas nagu ikka, seisiski Egle seal eemal. Oehh, mihuke õnnetunne siis saabus.

Otsisime üles mingi itaalia toiduga tegeleva söögiputka sealtsamast lennujaamast ja täitsime ajaviiteks natuke kõhtu.

Ootasime paar tunnikest, mille käigus arutlesime, et kas mööda ootesaali luusivate politseinike kaelas rippuvates automaatides on tina- või kummikuulid ning kuidas seda suuremate tervisekahjustusteta kindlaks teha. Mina pakkusin välja võimaluse priimus süüdata ja kohvi keeta.

Glasgow lennuki check-in’i. Ülemäära suuremõõduline pagas tuli läbi lasta eraldi boksist. Briti lennujaamade turvanõuete parim näide. Mareki koti läbivalgustamisel läks turvamehe nägu kaameks. Piiritusepõleti nägi välja täpselt nagu tankivastane M6A2 tüüpi maamiin. Ja sellele järgnes minu seljakott, milles paiknev vene armee alumiinium katelok nüüd juba VÄGA ergastele (ning paranoilistele) härrastele vägisi Claymore tüüpi kildmiini meenutas. Asjaoludes selgusele jõudnuna lasti meil kotid kokku pakkida, kuid enne jõudis yks agar ametnik Marekit veel tiba pinnida. “You don’t have any fuel for that cooker, do you?”, küsis ta ning hüpitas kotist leitud Sprite’i pudelit, millesse Marek oli Tallinnas villinud kohalikku denatureeritud puskarit. Mareki aus silmavaade ning kindel ja kiire vastus “Of course not” rahuldasid auväärt härrade uudishimu täielikult.

Käsipagasi kontrollis leiti, et kui kena ja sire noor naine kõnnib kahe kahtlustäratava noormehe vahel, kellest üks on kõigi eelduste kohaselt narkoparun ning teine natuke habetunud püstolikangelane, siis peab eelpoolmainit daam olema ilmtingimata narkomuul. Egle käekott uuriti yksipulgi läbi. Lõpuks leiti häiriv “tihe objekt”- voodri vahele pugenud miniatuurne taskulamp.

Glasgow. Juba maandudes panid päikeseloojangus kumavad mäed õndsalt ohkama. Kohal! Lennukitrepil seistes lõi ninna värske sõnnikulõhn, mida ilmselt põldudele laotati. Nagu polekski tegemist Šotimaa suurima linna lennujaamaga. Kuidagi hää ja omane tunne oli sees.

Glasgow lennujaamast korjas meid auto peale Mareki kodustatud šotlane, musjöö Keir Smart - aus ning õige šotlane, oma maa, ajaloo ja inimeste üle uhke ning samas ka konstruktiivselt kriitiline. Äärmiselt lõbus, intelligentne ja Etonis haritud härrasmees, kes kõigele lisaks oli rikas nigu nui ning väga agar kummutama igasugust müüti šotlaste kitsidusest. Keir toimetas meid hotelli, kuhu ta meile mugavad toad oli kinni pannud ning peale põgusat värskendust ja riietevahetust põrutasime sööma. Itaalia restorani. Söögi juures lobisedes ning veini rüübates tuli välja tõsiasi, et Keir on suur klassikalise muusika austaja ning teadis üüratult palju nii Pärdist kui Tüürist. Tõtt öelda on ta organiseerinud antud autorite teoste ettekandeid Glasgowsse.

Mõnus ja rahulik õhtupoolik, mille käigus sai lobisetud ja arutatud ja planeeritud.

Esimeseks sihtmärgiks sai Rowardennani nimeline koht Loch Lomondi kaldal, kust algab jalutusrada Ben Lomondile, 974 m kõrgusele mäele.

Jätkub. Siis kui pildid kõrvetet ning ylespandud saan.

Lõuna-Eesti mütoloogia ja tänapäev pt. I

2007-06-07T02:32:00.000-07:00

Tareuks avanes käginal ning valgusvihk langes õhtuhämarusse mattunud taluõuele. Ukseavasse ilmus töntsakas närilasekogu, kes ninaga õhku vedas ja laia sabaga nõudlikult vastu maad latsatas. Toast oli kuulda protesteerivat viginat. Lävel seisev elukas urhatas tigedalt, virutas veelkord kõlava plaksuga vastu maad ning tuterdas siis sabaga vasakule ja paremale vehkides õuele, pööras näo tare poole ning jäi ootama. Pikkamisi ilmusid taretrepile kolm väheldasemat närilist, vedasid aga saba järel ja porisesid endamisi pahuralt. Vana kobras, sest just nimelt kobrastega oli tegemist, viipas kutsuvalt käpaga ning pojad kogunesid ta ümber. Pidanud hetke sosinal nõu vudisid loomad neljas suunas laiali. Paha peale nad läksid, see on kindel.

Vana kobras tatsas saba kõikudes mööda metsarada, nähtamatu ansambel alustas klassikalist 12-taktilist bluusilugu (G-duur). Ja kobras, sabaga rütmi hoidmiseks vastu maad latsatades, mörises laulda:

“Plärts! Läts! Plärtsti! Plärts! Dum-di dum-di duu-di dum!
Su metsas terved kased on! Dum-di dum-di duu-di dum!
Ma hambad neile sisse löön, Dum-di dum-di duu-di dum!
Nad “matsti” maha langetan, Dum-di dum-di duu-di dum!
Ja metsad-põllud uputan! Dum-di dum-di duu-di dum!
Su kasvav raha hävib siis. Tam-tam-tam-tam
Su pere nälga kan-na-taab! Mu-ha-ha ha haha haaaa (õel naer)

Teeveeres seisva piirikupitsa juures kobras peatus, kuulatas korra ning sukeldus siis metsa. Hetke pärast hakkas metsast kostma puuraginat ja pahatahtlikku itsitamist...

Eestlasele on ajast aega olnud omane varakogumine ja oma rikkusega uhkeldamine. Huvitav tendents on aga see, et oluline pole niivõrd absoluutne hõbedas mõõdetav varandusehulk vaid suhteline rikkus. Ükskõik kui rikas eestlane ka ei oleks, ta muutub kohutavalt morniks, kui tema naabril temast paremini läheb.

Ennemuiste, kui elektroonilisi valvesüsteeme veel polnud, olid puugid, kratid ja pisuhännad need, kes hoolitsesid naabrimehe aida tühjendamise eest (vt. MJ. Eisen, A.Kivirähk) ESS-i muskliliste lihasmägede ees on põrmuks varisenud kõik kratid ja muud varakandjad. Lõuna-Eesti talumeestele on see hingeliselt väga traumeeriv olnud.

Eestlase hingehädadele tegi lõpu bioloog N.Laanetu, kes asustas Eestimaa uuesti kobrastega, kelle hulka olid ka mõned libakoprad sattunud.

Vanu traditsioone austavad taluperemehed avastasid selle kiiresti, ning nabisid pesal peesitaval libakopral sabast kinni ja andsid ta pikkadele oranžhidele hammastele suud. See on kindel viis, kuidas ise laupäevaõhtul hakata kopraks käima (A.Samoldin)

Praeguseks hetkeks on Lõuna-Eesti metsasemates piirkondades igas talus vähemalt üks mees, kes kopraks käib, taluomanikud üritavad seejuures ka nooremasse generatsiooni entusiasmi süstida, mis küll enamasti raskelt läheb, sest et maapiirkondade noormehed peamiselt autoga rallimisest ja puskariajamisest huvitatud on. Ent vanaperemeeste eestlaslik jonn on viinud asjad niikaugele, et lapsed enne saunalavale õlut rüüpama ei saa, kui igal nädalal saunaskäigu ajaks vähemalt üht aakrit naabri metsa pole üle ujutatud.

Libaloomi on teisigi, sest viise naabril frustratsiooni tekitada on palju. Nii käivad eesrindlikumad perenaised käoks. Samal ajal, kui pere meesvägi naabri metsas puude kallal nagistab, tõmbab perenaine endale suliskuue selga ning lendab naabri küüni munema. Kui naabrimees õigel ajal jaole ei saa ja mune peenarde väetamiseks ei kasuta, on kahe nädala pärast küünis kümme näljast lapsesuud, keda naabrimees toitma peab hakkama. Märkimisväärne asjaolu on see, et lapsed on kõik ka sellesama küüniomaniku nägu. Eks sellepärast tõuse nii mõnigi tõsisem peretüli ja ikka on aegajalt üle põldude kuulda teistre-moori räuskamist ning vaibakloppimist meenutavat häält, kui peremees ja ta teismelised hormoonidest pulbitsevad pojad leivalabidaga üle küüru saavad. Kahtlus ja peks on teinekord isegi põhjendatud, sest ega seda ju pereema tea, et kas mehed laupäevaõdakul nüüd ikka naabri metsa hävitavad või lihtsalt teisepere tütrega aidas kenasti armurõõme naudivad. Põline põllumees tahab ju seemet võimalikult laiale pinnale külvata.

Aga on ka väiksemakaliibrilisi libaloomi, kes väga suurt kahju ei tekita, ent masenduse tekitamises edukalt kobraste ja kägudega võistlevad. Nii käib üks mu tuttav kooliõpetaja... libakitseks. Moondab end kitseks ja läheb mökitades ning sõrgade klõbistades kangrust naabrinaise õuele. Et naabrimutt ise kah kitsi peab, siis võetakse uus sõraline rõõmuga vastu ning loodetakse temast suurt tõuparandajat. Meie kooliõpetaja aga tõmbab end kütkest lahti ja kõnnib endamisi naeru mugistades maas pleekuvate linakangaste juurde ja asub neid süüdimatul ilmel konsumeerima. Ta ise küll kurdab, et enne ei saa end uuesti inimeseks muuta, kui kogu kangas on ära seeditud. Teatavasti on sõraliste seedetraktis bakterid, mis tselluloosi aitavad seedida, kuid inimese kuju võttes kaovad sarved peast ja bakterid kõhust. “Tead, nädal aega niiti sittuda on ikka kole paha, käi ringi nagu mingi kuramuse ämblik,” kurtis kooliõpetaja, kui ta esimest korda naabrinaise oli pisaraid pannud valama. Aga vähemalt sai mees endal pühapäevakuuele nööbid ette õmmelda.

Mütoloogia elab ning mõjutab meie igapäevast eksistentsi. Järgmistes peatükkides kavatsen tutvustada “essütajat”, “vanahalba” ning teisi imetabaseid elukaid, kellega metsa- ja koduteel aegajalt võib kokku juhtuda.

Töös kasutatud allikad:
Võrumaa loodus
Koolipapa memuaarid
“Rehepapp” A. Kivirähk
M.J Eiseni artiklid
A.Samoldini pajatused
“Viru Valge” 1L
Palavad tänusõnad Vootele Veldrele ning Põim Kamale asjatundlike kommentaaride ning Võrumaa elu-olu tutvustamise eest.

Irvitamine, itsitamine, MSN-i arhiiv

2007-05-30T04:40:00.000-07:00

Kunagisest MSN-i vestlusest üleskorjatud idee. Negatiivseid emotsioone ihkav inimene Suurbritannias külastamas Bile & Hatred Inc. esinduspoodi. Ukse kohal tilpnev kelluke heliseb. Hämarasse poeruumi sisse astudes näeb ostja liberõvedat müüjat, kes huuli limpsates ning õelalt muiates talle lähemale liigub.

"Welcome to our wonderful Shop Of Ugly feelings! My name is Samuel McSlime and I must say- It is a sheer pleasure to see you here!
How may I serve you? "

"As you can see, we have plenty of disgusting emotions to offer. "

"To the right you can see shelf with bottles of hatred and malice with a hint of appetite for destruction and power, I'd recommend them, but those overwhelming feelings are a bit expensive. But if you'd just follow me a bit- we have numerous very satisfied customers who have bought this extra package of jealousy induced by stupid suspicion, wrapped inside poison ivy and bearing an ornament of Datura Stramonium. I can guarantee, those feelings are REAL. No faking! Pure homemade green jealousy!Very poisonous!
For only 50£ we can add a desire of throwing dishes and demolishing your lover's car.
Baseball-bat is an extra bonus! (wink-wink, nudge-nudge)

"I would recommend to get a client card, because for our regular customers we have a discount of 10% per feeling. "

"Now thank you very much, here's your package. You will be satisfied - I personally guarantee it. Although I must say, that should those feelings be a new experience to you the package is recommended to be diluted with alcohol or a stream of splashing tears."

"Thank you, I hope we shall meet again soon... very soon."

"Dling-dling" does the doorbell, as customer leaves the shop, holding a package in her hands.
The true love is about to end.

Miks inglise keeles? Ei teagi, lihtsalt tuli silme ette limukas, kes oma suurepärase briti aktsendiga klienti moosib ning talle armukadedust koos pesapallikurikaga kaela määrib.

Hirvitus

2007-03-26T06:51:00.000-07:00

Seoses "suvekssaledaks" programmiga tulid täna jutuks saleduskuurid tablettide abil ja anaboolsed steroidid, silme ette kerkis pildike kevadisest surnuaiast, kuhu tuuakse järjekordne kehamassiindeksiga 14 või alla selle varalahkunu... ja tekkis kysimus, et palju hauakaevajale tuleks maksta, sest haud on väike...
tavalise pudeli asemel ehk poolene ???

"Ah, sita pärast nyyd hauda hakata kaevama," torises habetunud hauakaevaja ristluid triikides. "Pauka! Tule seie!" Peremehe hüüdmise peale loivas nurga tagant välja maia näoga koeravolask, kes silmnähtavalt elavnes, kui paari konti käru peal nägi. "Säh!" poetas mees, Pauka haaras kondid surnuvankrilt ja tormas kareldes mustsõstrapõõsa juurde, kus ta suure hooga auku asus kaevama.

"Nõndapsi siis, ja nüüd ... väike naps kadunukese mälestuseks!" mugistas vanamees muretul ilme labidale nõjatudes.
Ätt sirutas käpa välja, haaras pudeli ja pulistas esimese punnsuutäie kõrisse. "Uh!" raputas ta pead ning nuusutas varrukat. "Et olgu see muld talle siis sama kerge, kui ta ise siit ilmast minnes oli".
"Seda hirmu ei ole, et Pauka siia kedagi laseks hauda rüüstama, või noh, mis hauast me ikka räägime- kutsale homme lihtsalt süüa ei anna. Ja siis väetab kallis kadunuke juba varsti mu" mustsõstraid.
"Jah, Looduse igavene ringkäik." ohkas taat mõtlikult peale pisukest pausi. "Ja mustsõstravein on mul hää, ausalt!"